never let you go
4. osa
Eelmises osas:
Ma avasin oma silmad ja see kõik oli lihtsalt sõnatuks võttev.
"Justin, see... see on lihtsalt nii... ilus" olid minu ainsad sõnad.
Ta naeratas, võttis mu põskedest kinni ja kallistas mind.
Tema kallistus oli nii soe ja turvaline, nii rahustav ja õrn. Ma tundsin, kuidas ma sulan!
Ma avasin oma silmad ja see kõik oli lihtsalt sõnatuks võttev.
"Justin, see... see on lihtsalt nii... ilus" olid minu ainsad sõnad.
Ta naeratas, võttis mu põskedest kinni ja kallistas mind.
Tema kallistus oli nii soe ja turvaline, nii rahustav ja õrn. Ma tundsin, kuidas ma sulan!
Me olime mere ääres luksuslikul jahil, ainult mina ja tema. See kõik oli nii romantiline. Taevas oli nii kena ja värviline ning meri nii vaikne ja rahulik.
Ta võttis oma käed mu ümbert, haaras mu käest ning viis mu juhikabiini. Seal istus ta rooli ette, tõmbas mind õrnalt enda lähedale ning lausus: "Tule, istu siia!"
Ma istusin tema põlvedele. Ta võttis mu käed ja pani need roolile, hoides oma pehmed ja soojad käed minu omadel.
Me juhtisime koos, kuni jõudsime keset merd. Peale meie polnud seal kedagi, vähemalt meile tundus sedasi.
Nii me seal olime, kahekesi, keset merd.
"On sul kõht tühi?" küsis Justin minult murelikult.
"Ausalt öeldes on küll." vastasin ma naeratades.
"Sel juhul, jääd sina siia ja ma lähen teen meile midagi süüa." ütles ta kindlal toonil.
"Aga..." hakkasin ma lausuma, kuni Justin peatas mu.
Ta pani oma näpud mu huulele ning ütles: " Tššš... Ei vaidle!"
Ma naeratasin armsalt ning läksin uurisin seda jahti.
Mul läks päris pikalt ning ma läksin laeva ees otsa ning lasin juustel lennata.
Vahepeal oli Justinil söök valmis saanud. Kustutades tuled ning süüdates kaks küünalt laua keskele ja tuli ta mind otsima.
Ta hiilis vaikselt mu selja taha, võttis mu ümbert kinni ning me seisime seal koos.
Hiljem haaras Justin mu käest ja sirutas need kõrvale. Tuul puhus mu ümbert ja lehvitas mu juukseid ning kleiti.
Kõik oli täpselt nagu Titanicus, kuid ilma suudluseta.
"Mul on kõht tühi" ütlesin ma Justinile kutsika häälega.
Ta naeratas, juhatas mu lauda ning pakkus mulle esimesena istet.
See õhtusöök küünlavalgel oli nagu unistustes, nii ilus, armas ja romantiline.
"Maitseb?" küsis ta uurides.
"Ja kuidas veel! See viib keele alla!" vastasin Justinile.
Me rääkisime tükk aega ja meil oli üksteisega nii lõbus, et meil ei hakkanud kordagi igav.
Olnud kõik ära söönud aitasin ma tal nõusid pesta.
Kell oli vahepeal nii kiiresti läinud, et me pidime tagasi minema.
Sõitsime pikalt, kuni olime minu maja ees. Justin avas mulle ukse, ulatas oma käe ning aitas mu autost välja.
Me seisime seal veidi teineteise ees silmsidet pidades.
"Sa pead minema." ütles ta kurvalt.
"Jah." vastasin ma samuti kurval häälel.
Me kallistasime ja Justin tegi mulle põsemusi.
Ma naeratasin jälle ning ta lausus: "Sul on maailma kõige ilusamad silmad ja kõige kenam naeratus!
Pöörasin pilgu maha ja punastasin veidi.
"Aww..." ütles Justin armsalt.
"Ma siis lähen" vastasin ma pikapeale.
"Ja-jah, loomulukult!" lausus ta mulle.
Hakkasin minema, kuni mul tuli meelde:
"Mu telefon" ütlesin ma talle meelde tuletades.
"Õigus! Ma oleksin selle peaaegu unustanud." ütles ta naeratades ning ulatas mulle mu telefoni.
"Aitäh sulle selle imelise õhtu eest, Justin!" ütlesin ma talle ning kallistasin teda.
Me naeratasime üksteisele ja läksime kumbki oma koju.
Koju jõudes sulgesin ma enda järelt ukse, toetusin seljaga vastu ust ning lasin end mööda ust alla kukkuda.
Ma olen kõrvuni armunud! -mõtlesin ma sel hetkel.
Tõusin püsti ja hakkasin oma tuppa minema, aga Rebecca peatas mu.
"Eliisabeth, mul on vaja sinuga rääkida!" lausus ta tõsiselt.
Ma istusin tema põlvedele. Ta võttis mu käed ja pani need roolile, hoides oma pehmed ja soojad käed minu omadel.
Me juhtisime koos, kuni jõudsime keset merd. Peale meie polnud seal kedagi, vähemalt meile tundus sedasi.
Nii me seal olime, kahekesi, keset merd.
"On sul kõht tühi?" küsis Justin minult murelikult.
"Ausalt öeldes on küll." vastasin ma naeratades.
"Sel juhul, jääd sina siia ja ma lähen teen meile midagi süüa." ütles ta kindlal toonil.
"Aga..." hakkasin ma lausuma, kuni Justin peatas mu.
Ta pani oma näpud mu huulele ning ütles: " Tššš... Ei vaidle!"
Ma naeratasin armsalt ning läksin uurisin seda jahti.
Mul läks päris pikalt ning ma läksin laeva ees otsa ning lasin juustel lennata.
Vahepeal oli Justinil söök valmis saanud. Kustutades tuled ning süüdates kaks küünalt laua keskele ja tuli ta mind otsima.
Ta hiilis vaikselt mu selja taha, võttis mu ümbert kinni ning me seisime seal koos.
Hiljem haaras Justin mu käest ja sirutas need kõrvale. Tuul puhus mu ümbert ja lehvitas mu juukseid ning kleiti.
Kõik oli täpselt nagu Titanicus, kuid ilma suudluseta.
"Mul on kõht tühi" ütlesin ma Justinile kutsika häälega.
Ta naeratas, juhatas mu lauda ning pakkus mulle esimesena istet.
See õhtusöök küünlavalgel oli nagu unistustes, nii ilus, armas ja romantiline.
"Maitseb?" küsis ta uurides.
"Ja kuidas veel! See viib keele alla!" vastasin Justinile.
Me rääkisime tükk aega ja meil oli üksteisega nii lõbus, et meil ei hakkanud kordagi igav.
Olnud kõik ära söönud aitasin ma tal nõusid pesta.
Kell oli vahepeal nii kiiresti läinud, et me pidime tagasi minema.
Sõitsime pikalt, kuni olime minu maja ees. Justin avas mulle ukse, ulatas oma käe ning aitas mu autost välja.
Me seisime seal veidi teineteise ees silmsidet pidades.
"Sa pead minema." ütles ta kurvalt.
"Jah." vastasin ma samuti kurval häälel.
Me kallistasime ja Justin tegi mulle põsemusi.
Ma naeratasin jälle ning ta lausus: "Sul on maailma kõige ilusamad silmad ja kõige kenam naeratus!
Pöörasin pilgu maha ja punastasin veidi.
"Aww..." ütles Justin armsalt.
"Ma siis lähen" vastasin ma pikapeale.
"Ja-jah, loomulukult!" lausus ta mulle.
Hakkasin minema, kuni mul tuli meelde:
"Mu telefon" ütlesin ma talle meelde tuletades.
"Õigus! Ma oleksin selle peaaegu unustanud." ütles ta naeratades ning ulatas mulle mu telefoni.
"Aitäh sulle selle imelise õhtu eest, Justin!" ütlesin ma talle ning kallistasin teda.
Me naeratasime üksteisele ja läksime kumbki oma koju.
Koju jõudes sulgesin ma enda järelt ukse, toetusin seljaga vastu ust ning lasin end mööda ust alla kukkuda.
Ma olen kõrvuni armunud! -mõtlesin ma sel hetkel.
Tõusin püsti ja hakkasin oma tuppa minema, aga Rebecca peatas mu.
"Eliisabeth, mul on vaja sinuga rääkida!" lausus ta tõsiselt.