Never let you go
3. osa
Eelmises osas:
Enne magamajäämist mõtlesn Justinile.
Miks ma pidevalt talle mõtlen? Miks see hetk, kui me esimest korda kohtusime mulle nii palju tähendab? Miks ma tunnen tema vastu minagi erilist, mida ma pole kellegi vastu veel tundnud? Mis see kõik on? Miks ma vajan ta lähedust ja kohalolu? Ma ei mõista! Miks ma ei tundnud enne midagi sellist, kui ta oli ainult ekraani kaugusel?
Terve selle aja magama jäädes, mõtlesin ma ainult talle.
//Justini vaatenurk//
Magama minnes mõtlesin:
See kõik on nii veider! Miks ma tahan nii väga tema lähedust ja tunnet, et ta on minuga? Et ma saan teda kaitsda ja teda hoida enda käte vahel. Eliisabeth! Nii armas ja naiselik. Tema iseloom on lihtsalt perfektne. Miks mu mõtted on ainult temal? See hetk, mil me kohtusime, tähendab mulle nii palju.
Enne magamajäämist mõtlesn Justinile.
Miks ma pidevalt talle mõtlen? Miks see hetk, kui me esimest korda kohtusime mulle nii palju tähendab? Miks ma tunnen tema vastu minagi erilist, mida ma pole kellegi vastu veel tundnud? Mis see kõik on? Miks ma vajan ta lähedust ja kohalolu? Ma ei mõista! Miks ma ei tundnud enne midagi sellist, kui ta oli ainult ekraani kaugusel?
Terve selle aja magama jäädes, mõtlesin ma ainult talle.
//Justini vaatenurk//
Magama minnes mõtlesin:
See kõik on nii veider! Miks ma tahan nii väga tema lähedust ja tunnet, et ta on minuga? Et ma saan teda kaitsda ja teda hoida enda käte vahel. Eliisabeth! Nii armas ja naiselik. Tema iseloom on lihtsalt perfektne. Miks mu mõtted on ainult temal? See hetk, mil me kohtusime, tähendab mulle nii palju.
Hommikul magusast unest üles ärgates, läksin ma alla korrusele, võtsin võileivad ja tee ning suundusin oma tuppa rõdule. Mõnus värske õhk ja tuul lennutasid mu juukseid. Istusin toolile, panin võileivad ja tee lauale ning nautisin tänast hommikut.
Istusin tükk aega rõdul, kuni lõpuks läksin oma nõusid nõudepesumasinasse viima.
Isa ja Rebecca istusid mugavalt diivanil ning vaatasid telekat. Ma liitusin veidikeseks ajaks nendega.
Mul tuli meelde, et ma pidin täna emale helistama. Hakkasin oma tuppa telefoni võtma minema, kuni meenus, et mu telefon on Justini käes. Läksin tagasi, võtsin isa telefoni ning helistasin emale.
"Tsau" ütlesin ma emale.
"Tsau, kullake! Kuidas sul seal läheb?" küsis ema minult.
"Siiani on kõik hästi. Ainult, et ma kaotsain oma telefoni ja... Ah, see on pikk jutt, ma räägin sulle sellest hiljem! Kuidas sul läheb?" vastasin ma emale rõõmsalt.
"Kuidas sa siis niimoodi telefoni ära kaotasid? Saad sa selle ikka tagasi?" muretses ema.
"Ema, ära muretse selle pärast!" laususin ma naerdes.
"Aga okei, ma lähen nüüd sättima. Niigi magasin poole päevani. No ega selles mingit imet pole, jõudsin siiski nii hilja koju ja olin super väsinud ka." ütlesin ma emale.
"Hea küll, kuhu sa siis lähed?" küsis ema uudishimulikult.
"Ma lähen sõpradega välja" vastasin ma emale, kuna ma teatsin, et ta hakkab muretsema ja loengut pidama, kartes, et minuga midagi juhtub.
"No mine siis! Tsau!" ütles ema mulle mõistvalt.
"Kallis oled!" vastasin ma seepeale.
"Sina mulle ka!" ütles ema kõne lõpetades.
Kell oli palju ja mul oli aeg sättima hakata. Viisin isale telefoni tagasi ning läksin pessu.
Seal läks mul veel omakorda kaua. Kuivatasin juuksed ja läksin hambaid pesema.
Tegin endale meigi, panin vajalikud asjad kott ning vahetasin riided.
Otsustasin panna selle kleidi:
Istusin tükk aega rõdul, kuni lõpuks läksin oma nõusid nõudepesumasinasse viima.
Isa ja Rebecca istusid mugavalt diivanil ning vaatasid telekat. Ma liitusin veidikeseks ajaks nendega.
Mul tuli meelde, et ma pidin täna emale helistama. Hakkasin oma tuppa telefoni võtma minema, kuni meenus, et mu telefon on Justini käes. Läksin tagasi, võtsin isa telefoni ning helistasin emale.
"Tsau" ütlesin ma emale.
"Tsau, kullake! Kuidas sul seal läheb?" küsis ema minult.
"Siiani on kõik hästi. Ainult, et ma kaotsain oma telefoni ja... Ah, see on pikk jutt, ma räägin sulle sellest hiljem! Kuidas sul läheb?" vastasin ma emale rõõmsalt.
"Kuidas sa siis niimoodi telefoni ära kaotasid? Saad sa selle ikka tagasi?" muretses ema.
"Ema, ära muretse selle pärast!" laususin ma naerdes.
"Aga okei, ma lähen nüüd sättima. Niigi magasin poole päevani. No ega selles mingit imet pole, jõudsin siiski nii hilja koju ja olin super väsinud ka." ütlesin ma emale.
"Hea küll, kuhu sa siis lähed?" küsis ema uudishimulikult.
"Ma lähen sõpradega välja" vastasin ma emale, kuna ma teatsin, et ta hakkab muretsema ja loengut pidama, kartes, et minuga midagi juhtub.
"No mine siis! Tsau!" ütles ema mulle mõistvalt.
"Kallis oled!" vastasin ma seepeale.
"Sina mulle ka!" ütles ema kõne lõpetades.
Kell oli palju ja mul oli aeg sättima hakata. Viisin isale telefoni tagasi ning läksin pessu.
Seal läks mul veel omakorda kaua. Kuivatasin juuksed ja läksin hambaid pesema.
Tegin endale meigi, panin vajalikud asjad kott ning vahetasin riided.
Otsustasin panna selle kleidi:
Sättisin end veidi, kuni keegi lasi uksekella. Panin kingad jalga ning hakkasin alla minema. Seal seisis Justin! Sel hetkel, kui ma trepist alla kõndisin kohtusid meie pilgud taas. Me vaatasime üksteisele nii siiralt ja sügavalt silma, neis oleks justkui olnud suur ja põlev leek, mis ühendab meid.
Alla jõudes ma peatusin tema ees ning ta lausus: "Sa oled nii ilus ja kena!"
Ma sain aru, et selles lauses oli midagi erilist, mida ei saa kirjeldada.
Ma olin meelitatud, naeratasin selle peale ning tänasin teda.
"Kas lähme?" küsis Justin rahulolevalt.
"Muidugi" vastasin ma talle naeratades.
Ta avas mulle auto ukse enda kõrvele ning me hakkasime sõitma.
"Kuhu me lähme?" küsisin ma uudishimulikult.
"Küll sa näed!" ütles Justin see peale.
Me vaikisime terve sõidu aja, kuid see oli selline meeldiv vaikus. Vahete vahel me vaatasime üksteist, kuigi me püütsime seda teineteise eest varjata.
Kohale jõudes avas Justin mulle ukse ning lausus: "Tule, aga ära piilu!"
"Ma ei piilu! Ma luban!" vastasin ma talle.
Ta võttis oma soojade ja pehmete kätega mu käest kinni.
Me kõndisime natuke kuni ta ütles: "Ettevaatlikult!" ning aitas mind veidi.
Olles kohale jõudnud lasi ta mu käest lahti ning pani oma pehmed käed mu õlgadele.
"Võid vaadata!" ütles Justin mulle armsalt.
Ma avasin oma silmad ja see kõik oli lihtsalt sõnatuks võttev.
"Justin, see... see on lihtsalt nii... ilus" olid minu ainsad sõnad.
Ta naeratas, võttis mu põskedest kinni ja kallistas mind.
Tema kallistus oli nii soe ja turvaline, nii rahustav ja õrn. Ma tundsin, kuidas ma sulan!
Alla jõudes ma peatusin tema ees ning ta lausus: "Sa oled nii ilus ja kena!"
Ma sain aru, et selles lauses oli midagi erilist, mida ei saa kirjeldada.
Ma olin meelitatud, naeratasin selle peale ning tänasin teda.
"Kas lähme?" küsis Justin rahulolevalt.
"Muidugi" vastasin ma talle naeratades.
Ta avas mulle auto ukse enda kõrvele ning me hakkasime sõitma.
"Kuhu me lähme?" küsisin ma uudishimulikult.
"Küll sa näed!" ütles Justin see peale.
Me vaikisime terve sõidu aja, kuid see oli selline meeldiv vaikus. Vahete vahel me vaatasime üksteist, kuigi me püütsime seda teineteise eest varjata.
Kohale jõudes avas Justin mulle ukse ning lausus: "Tule, aga ära piilu!"
"Ma ei piilu! Ma luban!" vastasin ma talle.
Ta võttis oma soojade ja pehmete kätega mu käest kinni.
Me kõndisime natuke kuni ta ütles: "Ettevaatlikult!" ning aitas mind veidi.
Olles kohale jõudnud lasi ta mu käest lahti ning pani oma pehmed käed mu õlgadele.
"Võid vaadata!" ütles Justin mulle armsalt.
Ma avasin oma silmad ja see kõik oli lihtsalt sõnatuks võttev.
"Justin, see... see on lihtsalt nii... ilus" olid minu ainsad sõnad.
Ta naeratas, võttis mu põskedest kinni ja kallistas mind.
Tema kallistus oli nii soe ja turvaline, nii rahustav ja õrn. Ma tundsin, kuidas ma sulan!