Never Let You Go
2. osa
Eelmises osas:
"Ma pean minema", ütlesin ma Justinile telefoni taskusse pannes ja jooksin kähku isa ja tema naise juurde, et koju minna.
Sel hetkel ei pannud ma tähele, kui mul telefon taskust välja kukkus...
"Ma pean minema", ütlesin ma Justinile telefoni taskusse pannes ja jooksin kähku isa ja tema naise juurde, et koju minna.
Sel hetkel ei pannud ma tähele, kui mul telefon taskust välja kukkus...
Seda nähes võtis Justin selle üles ning tahtis mulle tuua, kuid oli juba liiga hilja, ta ei teadnud kust mind leida.
Ta võttis mu telefoni kaasa, lootes, et saab läbi selle veel minuga kohtuda.
Isa auto juurde jõudes kallistasin ma teda ja Rebeccat samuti ning me läksime koju.
Koju jõudes, võtsin ma jalanõud ära ja suundusin oma tuppa.
Viskasin voodile pikali ja mõtlesin:
Oeh! Küll oli täna ikka pikk päev! Ma olen päris väsinud ja kell on juba palju. Helistan emale ja lähen ära magama.
Hakkasin kotist telefoni otsima, kui märkasin, et seda pole enam seal.
Küllap see on kuskil mujal, mõtlesin ma oma telefoni ikka veel otsides.
"Kus mu telefon küll on?" laususin ma endamisi.
Ma ei leidnud seda mitte kuskilt. Otsustasin küsida isa ja Rebecca käest, kuid nemad ei teadnud sellest samuti midagi.
Ma otsisin ja otsisin, kui ühel hetkel hõikas mu isa alt korruselt: "Eliisabeth, sulle on telefon!"
Jooksin alla ja küsisin imestunult: "Kes see on?"
Isa ei vastanud mulle, vaid andis oma telefoni mulle käte vahele.
Võtsin telefoni ning läksin üles oma tuppa.
"Tere", vastas mulle tuttav hääl.
"Kellega ma räägin?" küsisin ma vastu.
"Ma olen Justin. Mäletad, jooksime üksteisele lennujaamas otsa."
"Aga... Kuidas... Kuidas te mu numbri saite?" küsisin ma väikeste pausidega.
"Kui sul selle vastu midagi pole, siis äkki läheks sina peale üle?" küsis Justin mind sinatades.
"Ei, muidugi mitte", vastasin ma talle rõõmsalt.
"Kus su telefon on?" küsis poiss kavalalt.
"Ma arvan, et ma kaotasin selle ära. Ma olen igalt poolt otsinud, aga ma ei leia seda kuskilt... Aga oota, kuidas sina sellest tead?", vastasin ma Justinile.
"Sa pillasid selle maha ja see on hetkel minu käes." vastas Justin minu küsimusele.
"Ja kuidas ma selle härra käest kätte saaksin?" küsisin ma telefoni naerdes.
Selle peale ei suutnud Justin oma naeru tagasi hoida ning hakkas samuti naerma. Me naersime veidi, kuni poiss vastas: "Kuidas oleks, kui ma kutsuksin su välja?" küsis ta vaevaliselt.
"Sa mõtled kohtingut?" küsisin ma selle peale.
"No jah" vastas Justin minu küsimusele.
"Meeleldi!" ütlesin ma poisile tema ettepanekut vastu võttes.
"Kas sulle homme õhtul kell viis sobib?" küsis Justin rõõmsalt.
"Muidugi" vastasin mina talle.
"Sinu maja ees?" küsis poiss.
Ma nõustusin ning andsin Justinile oma aaderssi.
"Et siis homme õhtul kell viis" kordas poiss üle.
"Teeme nii", vastasin ma Justinile.
"Näeme siis homme", ütles ta mulle armsalt.
"Aga ma lähen nüüd. Tsau!" ütlesin ma väsinud toonil.
"Ja-ja, muidugi! Tsau!" ütles ta minust arusaadavalt.
Ma lõpetasin kõne ning mõtlesin endamisi:
Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii õnnelik. Ma tunnen end nagu seitsmendas taevas.
Läksin alla korrusele ning viisin isale telefoni.
"Kes see oli?" küsis isa minult uudishimulikult.
"Mu poi... " hakkasin ma automaatselt ütlema.
"Või tähendab sõber" parandasin end koheselt.
Ma vaatasin kella ning otsustasin homme emale helistada.
Läsin vannituppa, pesin käed, hammbad ja näo puhtaks. Kuna ma polnud veel oma kohvreid lahti pakkinud, siis võtsin sealt ainult oma tudukad ning suundusin magama.
Enne magamajäämist mõtlesn Justinile.
Miks ma pidevalt talle mõtlen? Miks see hetk, kui me esimest korda kohtusime mulle nii palju tähendab? Miks ma tunnen tema vastu minagi erilist, mida ma pole kellegi vastu veel tundnud? Mis see kõik on? Miks ma vajan ta lähedust ja kohalolu? Ma ei mõista! Miks ma ei tundnud enne midagi sellist, kui ta oli ainult ekraani kaugusel?
Terve selle aja magama jäädes, mõtlesin ma ainult talle.
//Justini vaatenurk//
Magama minnes mõtlesin:
See kõik on nii veider! Miks ma tahan nii väga tema lähedust ja tunnet, et ta on minuga? Et ma saan teda kaitsda ja teda hoida enda käte vahel. Eliisabeth! Nii armas ja naiselik. Tema iseloom on lihtsalt perfektne. Miks mu mõtted on ainult temal? See hetk, mil me kohtusime, tähendab mulle nii palju.
Ta võttis mu telefoni kaasa, lootes, et saab läbi selle veel minuga kohtuda.
Isa auto juurde jõudes kallistasin ma teda ja Rebeccat samuti ning me läksime koju.
Koju jõudes, võtsin ma jalanõud ära ja suundusin oma tuppa.
Viskasin voodile pikali ja mõtlesin:
Oeh! Küll oli täna ikka pikk päev! Ma olen päris väsinud ja kell on juba palju. Helistan emale ja lähen ära magama.
Hakkasin kotist telefoni otsima, kui märkasin, et seda pole enam seal.
Küllap see on kuskil mujal, mõtlesin ma oma telefoni ikka veel otsides.
"Kus mu telefon küll on?" laususin ma endamisi.
Ma ei leidnud seda mitte kuskilt. Otsustasin küsida isa ja Rebecca käest, kuid nemad ei teadnud sellest samuti midagi.
Ma otsisin ja otsisin, kui ühel hetkel hõikas mu isa alt korruselt: "Eliisabeth, sulle on telefon!"
Jooksin alla ja küsisin imestunult: "Kes see on?"
Isa ei vastanud mulle, vaid andis oma telefoni mulle käte vahele.
Võtsin telefoni ning läksin üles oma tuppa.
"Tere", vastas mulle tuttav hääl.
"Kellega ma räägin?" küsisin ma vastu.
"Ma olen Justin. Mäletad, jooksime üksteisele lennujaamas otsa."
"Aga... Kuidas... Kuidas te mu numbri saite?" küsisin ma väikeste pausidega.
"Kui sul selle vastu midagi pole, siis äkki läheks sina peale üle?" küsis Justin mind sinatades.
"Ei, muidugi mitte", vastasin ma talle rõõmsalt.
"Kus su telefon on?" küsis poiss kavalalt.
"Ma arvan, et ma kaotasin selle ära. Ma olen igalt poolt otsinud, aga ma ei leia seda kuskilt... Aga oota, kuidas sina sellest tead?", vastasin ma Justinile.
"Sa pillasid selle maha ja see on hetkel minu käes." vastas Justin minu küsimusele.
"Ja kuidas ma selle härra käest kätte saaksin?" küsisin ma telefoni naerdes.
Selle peale ei suutnud Justin oma naeru tagasi hoida ning hakkas samuti naerma. Me naersime veidi, kuni poiss vastas: "Kuidas oleks, kui ma kutsuksin su välja?" küsis ta vaevaliselt.
"Sa mõtled kohtingut?" küsisin ma selle peale.
"No jah" vastas Justin minu küsimusele.
"Meeleldi!" ütlesin ma poisile tema ettepanekut vastu võttes.
"Kas sulle homme õhtul kell viis sobib?" küsis Justin rõõmsalt.
"Muidugi" vastasin mina talle.
"Sinu maja ees?" küsis poiss.
Ma nõustusin ning andsin Justinile oma aaderssi.
"Et siis homme õhtul kell viis" kordas poiss üle.
"Teeme nii", vastasin ma Justinile.
"Näeme siis homme", ütles ta mulle armsalt.
"Aga ma lähen nüüd. Tsau!" ütlesin ma väsinud toonil.
"Ja-ja, muidugi! Tsau!" ütles ta minust arusaadavalt.
Ma lõpetasin kõne ning mõtlesin endamisi:
Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii õnnelik. Ma tunnen end nagu seitsmendas taevas.
Läksin alla korrusele ning viisin isale telefoni.
"Kes see oli?" küsis isa minult uudishimulikult.
"Mu poi... " hakkasin ma automaatselt ütlema.
"Või tähendab sõber" parandasin end koheselt.
Ma vaatasin kella ning otsustasin homme emale helistada.
Läsin vannituppa, pesin käed, hammbad ja näo puhtaks. Kuna ma polnud veel oma kohvreid lahti pakkinud, siis võtsin sealt ainult oma tudukad ning suundusin magama.
Enne magamajäämist mõtlesn Justinile.
Miks ma pidevalt talle mõtlen? Miks see hetk, kui me esimest korda kohtusime mulle nii palju tähendab? Miks ma tunnen tema vastu minagi erilist, mida ma pole kellegi vastu veel tundnud? Mis see kõik on? Miks ma vajan ta lähedust ja kohalolu? Ma ei mõista! Miks ma ei tundnud enne midagi sellist, kui ta oli ainult ekraani kaugusel?
Terve selle aja magama jäädes, mõtlesin ma ainult talle.
//Justini vaatenurk//
Magama minnes mõtlesin:
See kõik on nii veider! Miks ma tahan nii väga tema lähedust ja tunnet, et ta on minuga? Et ma saan teda kaitsda ja teda hoida enda käte vahel. Eliisabeth! Nii armas ja naiselik. Tema iseloom on lihtsalt perfektne. Miks mu mõtted on ainult temal? See hetk, mil me kohtusime, tähendab mulle nii palju.