never let you go
11. osa
Eelmises osas:
Tulles väsinuna tagasi lava taha ja nähes, et ma olen mõni hetk juba diivanil teadvusetult lamanud, jooksis ta minu juurde.
"Mis juhtus?" tuli ta joostes, kuid kõik vaikisid.
"MIS SIIN JUHTUS?... MIKS TE EI VASTA? MIS TEMAGA JUHTUS?" karjus Justin, et seda oli isegi lavale kuulda.
"Justin rahune!" ütles Jeremy.
"Kuidas ma peaksin rahunema, kui te mulle midagi ei räägi? Mis siin toimub?" karjus Justin edasi ja tuli minu juurde.
Ta suudles mind ja käitus täiesti pööraselt. Teda küll rahustati, aga erilist tulemust see ei andnud. Oli aru saada, et ta oli minu pärast väga mures.
Tulles väsinuna tagasi lava taha ja nähes, et ma olen mõni hetk juba diivanil teadvusetult lamanud, jooksis ta minu juurde.
"Mis juhtus?" tuli ta joostes, kuid kõik vaikisid.
"MIS SIIN JUHTUS?... MIKS TE EI VASTA? MIS TEMAGA JUHTUS?" karjus Justin, et seda oli isegi lavale kuulda.
"Justin rahune!" ütles Jeremy.
"Kuidas ma peaksin rahunema, kui te mulle midagi ei räägi? Mis siin toimub?" karjus Justin edasi ja tuli minu juurde.
Ta suudles mind ja käitus täiesti pööraselt. Teda küll rahustati, aga erilist tulemust see ei andnud. Oli aru saada, et ta oli minu pärast väga mures.
"Justin, ta minestas." ütles Pattie.
"Mida?" hüüdis Justin meeleheitel.
Mõni aeg hiljem tulin ma teadvusele.
Ma ei saanud midagi öeldagi, kuni Justin lausus nõudvalt: "Homme lähme me kohe arsti juurde."
"Aga..." hakkasin ma ütlema, kuid Justin ei lasknud mul seda teha ning me hakkasime koju sõitma.
Me ärkasime hommikul vara, kuna Justinil oli aeg kinni pandud. Sättisin end kähku valmis ja me hakkasime minema.
Autos püüdsin ma teda igatmoodi ümber veenda, aga tulutult. Ta jäi endale kindlaks.
Kohale jõudes ootasime veidi arstikabineti juures, niikaua kui mind sisse kutsuti. Justin jäi ukse taha ootama.
"Tere!" lausus arst.
"Tere!" sõnasin ma vastu.
"Mis teil mureks on?" küsis arst minult.
Rääkisin oma loo ära, kuni arst küsis: "Ma arvan, et te olete rase. Kas te rasedustesti olete teinud?"
"Ei-ei, ma ei saa rase olla! Ma võtsin ju SOS pille kohe peale vahekorda." vastasin ma üllatunult.
"SOS-pillid tagavad rasestumisvastase kaitse kuni 95% juhtudest." ütles arst.
"Niiet 5% on siiski võimalus rasestuda?" küsisin.
"Just nii." vastas arst.
"Kas SOS-pillid lootele halvasti ei mõju?" küsisin murelikult.
"Kui oled tarvitanud SOS-pille ja siiski rasestunud, pole raseduse katkestamine vajalik, sest pole tõendeid, et pillid ohustaksid loote arengut või raseduse kulgu."
"Selge." laususin ja hakkasin minema.
"Nägemist!" ütlesin ma väljudes.
"Nägemist." vastas arst naeratades.
Mul ei läinud seal kaua ning Justin ei pidanud ka kaua ootama.
"Noh Kullake, mis sulle räägiti?" küsis Justin uudishimulikult.
"Ah, ei midagi erilist. Käime palun apteegist ka läbi." sõnasin.
Ma ei tahtnud, et Justin sellest veel kuuleks ning ma palusin tal see aeg poes käia.
Läksin apteekri juurde ja laususin: "Tere! Üks rasedustest palun!"
Maksin ära, panin selle kotti ja läksin Justinile poodi järgi.
Poes käidud, hakkasime me kodu poole minema.
Ma vist ei rääkinud, et ma läksin paariks nädalaks Justini juurde elama.
Peagi kohale jõudes, võtsime söögikoti ja suundusime tuppa.
Kuna veel oli hommik, siis ma suundusin WC'sse, võttes kaasa rasedustesti.
Lugesin läbi kasutusjuhendi, mis sellega kaasas oli ning hakkasin rasedustesti tegema.
Test tehtud, ootasin mõni aeg ja sain testi tulemused teada.
Seal oli kaks selget triipu ja sellest võis järeldada, et ma olen rase.
Istusin vannitoa põrandale maha, toetades seljaga vastu külma seina.
Kuidas ma talle seda kõike räägin? Ma ei saa seda tema eest varjata, ta on ju siiski mu lapse isa ja minu poiss. Ma kardan talle sellest rääkida. Ma kardan ta reaktsiooni. Mis siis kui ta...? Ei-ei-ei! Ma ei tohi negatiivselt mõelda, aga ma kardan. Kardan kohe meeletult. Ma olen ainult kuusteist. Ma tean, et see kõik on väga raske ja suur koorem, aga ma ei tee aborti ja oma last ma ei hülga kohe kindlasti mitte. See oli minu rumalus ja nüüd ma pean selle eest vastutama.
"Kallis!... Eliisabeth kullake!... Juhtus midagi?..." hõikas Justin vannitoa ukse taga.
Lõpuks kuuldes vastasin: "Ja-jah! Ma jäin mõttesse. Ma kohe tulen! Kõik on korras." laususin.
Tõusin püsti ja korrastasin veidi oma nägu.
Keerasin vannitoa ukse lukust lahti ning peitsin rasedustesti taskusse.
Õhtul kahekesi koos olles ja voodil kaisutades laususin järsku: "Justin kallis, ma pean sulle midagi rääkima. See on väga oluline!" ja ma väljusin tema haardest.
"Mis lahti on?" küsis Justin murelikult.
"Ma ei tea kuidas seda öelda... Ma tean, et see võib meie suhtele saatuslikuks saada ja ma riskin sellega, aga see on midagi, mida ma ei saa sinu eest varjata. Mul pole seda õigust! Ausalt öeldes ma kardan seda sulle öelda..." rääksin ma istudes voodiäärel, seljaga tema poole.
"Räägi nüüd ometi! Sa teed mind murelikuks!" sõnas Justin oma käsi mu õlgadel hoides.
"Ma..." tegin ma väikse pausi, "Sa saad isaks, Justin." laususin.
Justin oli segaduses.
"Ja see kõik on minu süü." lisasin kui mul pisar mööda põske alla voolas.
Justin tuli voodilt maha minu ette kükitama, hoides mu kätest.
"Kuidas see juhtus?" küsis ta.
Ma rääkisin talle kõik selle, mis ma olin arstilt kuulnud ja näitasin isegi rasedustesti, mis mul taskus oli.
"Vaata mulle otsa!" lausus Justin hoides mu põskedest ja pühkides mu pisara.
"See pole sinu süü. Kohe kindlasti mitte! Palun ära süüdista ennast. Ja ma ei jäta sind, kuna ma armastan sind. Me tuleme sellega toime, ükskõik, kui raske see ka poleks. Ma toetan ja armastan sind alati. Ära seda unusta!" lisas Justin.
Me arutasime kõik võimalikud varjandid läbi ja tulime otsusele, et me saame selle lapse.
"Mis juhtus see juhtus ja meil tuleb selle eest vastutada. See saab küll olema raske, aga me tuleme sellega toime. Ma armastan teid mõlemaid ja ma ei jäta teid üksi." lohutas Justin mind ning hakkas meie lapsega rääkima.
See tõi mulle naeratuse näole ja ma suudlesin teda väga kirglikult nagu alati.
Kuna oli juba hilja ja oli aeg magama minna, siis tegime me oma viimased toimetuded.
Enne magama minekut istusin ma üksi köögis ja rääkisin oma venna Raikoga Skype's (videokõnega).
"Kuidas sul seal USA's läheb?" küsis Raiko.
"Hästi." vastasin.
"Ja kuidas Justiniga edeneb?" oli ta uudishimulik.
"Väga hästi." ütlesin ma veidi murelikult.
"Sul on nii murelik hääl. Mis juhtus? Kas ta tegi sulle midagi?" küsis ta.
"Ei-ei! Justin ei teinud mulle midagi!" laususin.
"Mis siis viga?" küsis mu vend.
"Tead, ma arvan, et see pole interneti jutt!" vastasin ma talle.
"Me oleme veel USA's ja homme õhtul sõidame tagasi Eestisse. Kui sa ei pahanda, siis ma tuleksin sinna ja sa räägiksid mulle, mis mureks on." tegi ta ettepaneku.
Ma ohkasin ja vastasin: "Hea küll, aga kui sa juba tuled, siis võta ka ülejäänud pere kaasa. Isale ja Rebeccale ma räägin hiljem."
"See on midagi tõsist siis?" küsis ta.
"Jah, jah on küll. Ma ei taha sellest praegu rääkida. Aga kui te homme tulete, siis palun helistage ette, eks?" ütlesin.
"Me helistame kindlasti ette!" sõnas ta vastu.
"Tead, ma olen väga väsinud ja ma lähen ära magama. Tsau!" laususin ma väsinud häälel.
"Tsauka siis!" vastas ta ning ma läksin Justin'i kaissu.
"Homme tuleb mu ema ja vennad siia ning me peame neile sellest rääkima. Aga ma ei taha! Ma ei.." ütlesin.
"Tššš... Kõik läheb hästi. Küll sa näed!" peatas Justin mu lause ja me jäime üksteise kaissu magama.
"Mida?" hüüdis Justin meeleheitel.
Mõni aeg hiljem tulin ma teadvusele.
Ma ei saanud midagi öeldagi, kuni Justin lausus nõudvalt: "Homme lähme me kohe arsti juurde."
"Aga..." hakkasin ma ütlema, kuid Justin ei lasknud mul seda teha ning me hakkasime koju sõitma.
Me ärkasime hommikul vara, kuna Justinil oli aeg kinni pandud. Sättisin end kähku valmis ja me hakkasime minema.
Autos püüdsin ma teda igatmoodi ümber veenda, aga tulutult. Ta jäi endale kindlaks.
Kohale jõudes ootasime veidi arstikabineti juures, niikaua kui mind sisse kutsuti. Justin jäi ukse taha ootama.
"Tere!" lausus arst.
"Tere!" sõnasin ma vastu.
"Mis teil mureks on?" küsis arst minult.
Rääkisin oma loo ära, kuni arst küsis: "Ma arvan, et te olete rase. Kas te rasedustesti olete teinud?"
"Ei-ei, ma ei saa rase olla! Ma võtsin ju SOS pille kohe peale vahekorda." vastasin ma üllatunult.
"SOS-pillid tagavad rasestumisvastase kaitse kuni 95% juhtudest." ütles arst.
"Niiet 5% on siiski võimalus rasestuda?" küsisin.
"Just nii." vastas arst.
"Kas SOS-pillid lootele halvasti ei mõju?" küsisin murelikult.
"Kui oled tarvitanud SOS-pille ja siiski rasestunud, pole raseduse katkestamine vajalik, sest pole tõendeid, et pillid ohustaksid loote arengut või raseduse kulgu."
"Selge." laususin ja hakkasin minema.
"Nägemist!" ütlesin ma väljudes.
"Nägemist." vastas arst naeratades.
Mul ei läinud seal kaua ning Justin ei pidanud ka kaua ootama.
"Noh Kullake, mis sulle räägiti?" küsis Justin uudishimulikult.
"Ah, ei midagi erilist. Käime palun apteegist ka läbi." sõnasin.
Ma ei tahtnud, et Justin sellest veel kuuleks ning ma palusin tal see aeg poes käia.
Läksin apteekri juurde ja laususin: "Tere! Üks rasedustest palun!"
Maksin ära, panin selle kotti ja läksin Justinile poodi järgi.
Poes käidud, hakkasime me kodu poole minema.
Ma vist ei rääkinud, et ma läksin paariks nädalaks Justini juurde elama.
Peagi kohale jõudes, võtsime söögikoti ja suundusime tuppa.
Kuna veel oli hommik, siis ma suundusin WC'sse, võttes kaasa rasedustesti.
Lugesin läbi kasutusjuhendi, mis sellega kaasas oli ning hakkasin rasedustesti tegema.
Test tehtud, ootasin mõni aeg ja sain testi tulemused teada.
Seal oli kaks selget triipu ja sellest võis järeldada, et ma olen rase.
Istusin vannitoa põrandale maha, toetades seljaga vastu külma seina.
Kuidas ma talle seda kõike räägin? Ma ei saa seda tema eest varjata, ta on ju siiski mu lapse isa ja minu poiss. Ma kardan talle sellest rääkida. Ma kardan ta reaktsiooni. Mis siis kui ta...? Ei-ei-ei! Ma ei tohi negatiivselt mõelda, aga ma kardan. Kardan kohe meeletult. Ma olen ainult kuusteist. Ma tean, et see kõik on väga raske ja suur koorem, aga ma ei tee aborti ja oma last ma ei hülga kohe kindlasti mitte. See oli minu rumalus ja nüüd ma pean selle eest vastutama.
"Kallis!... Eliisabeth kullake!... Juhtus midagi?..." hõikas Justin vannitoa ukse taga.
Lõpuks kuuldes vastasin: "Ja-jah! Ma jäin mõttesse. Ma kohe tulen! Kõik on korras." laususin.
Tõusin püsti ja korrastasin veidi oma nägu.
Keerasin vannitoa ukse lukust lahti ning peitsin rasedustesti taskusse.
Õhtul kahekesi koos olles ja voodil kaisutades laususin järsku: "Justin kallis, ma pean sulle midagi rääkima. See on väga oluline!" ja ma väljusin tema haardest.
"Mis lahti on?" küsis Justin murelikult.
"Ma ei tea kuidas seda öelda... Ma tean, et see võib meie suhtele saatuslikuks saada ja ma riskin sellega, aga see on midagi, mida ma ei saa sinu eest varjata. Mul pole seda õigust! Ausalt öeldes ma kardan seda sulle öelda..." rääksin ma istudes voodiäärel, seljaga tema poole.
"Räägi nüüd ometi! Sa teed mind murelikuks!" sõnas Justin oma käsi mu õlgadel hoides.
"Ma..." tegin ma väikse pausi, "Sa saad isaks, Justin." laususin.
Justin oli segaduses.
"Ja see kõik on minu süü." lisasin kui mul pisar mööda põske alla voolas.
Justin tuli voodilt maha minu ette kükitama, hoides mu kätest.
"Kuidas see juhtus?" küsis ta.
Ma rääkisin talle kõik selle, mis ma olin arstilt kuulnud ja näitasin isegi rasedustesti, mis mul taskus oli.
"Vaata mulle otsa!" lausus Justin hoides mu põskedest ja pühkides mu pisara.
"See pole sinu süü. Kohe kindlasti mitte! Palun ära süüdista ennast. Ja ma ei jäta sind, kuna ma armastan sind. Me tuleme sellega toime, ükskõik, kui raske see ka poleks. Ma toetan ja armastan sind alati. Ära seda unusta!" lisas Justin.
Me arutasime kõik võimalikud varjandid läbi ja tulime otsusele, et me saame selle lapse.
"Mis juhtus see juhtus ja meil tuleb selle eest vastutada. See saab küll olema raske, aga me tuleme sellega toime. Ma armastan teid mõlemaid ja ma ei jäta teid üksi." lohutas Justin mind ning hakkas meie lapsega rääkima.
See tõi mulle naeratuse näole ja ma suudlesin teda väga kirglikult nagu alati.
Kuna oli juba hilja ja oli aeg magama minna, siis tegime me oma viimased toimetuded.
Enne magama minekut istusin ma üksi köögis ja rääkisin oma venna Raikoga Skype's (videokõnega).
"Kuidas sul seal USA's läheb?" küsis Raiko.
"Hästi." vastasin.
"Ja kuidas Justiniga edeneb?" oli ta uudishimulik.
"Väga hästi." ütlesin ma veidi murelikult.
"Sul on nii murelik hääl. Mis juhtus? Kas ta tegi sulle midagi?" küsis ta.
"Ei-ei! Justin ei teinud mulle midagi!" laususin.
"Mis siis viga?" küsis mu vend.
"Tead, ma arvan, et see pole interneti jutt!" vastasin ma talle.
"Me oleme veel USA's ja homme õhtul sõidame tagasi Eestisse. Kui sa ei pahanda, siis ma tuleksin sinna ja sa räägiksid mulle, mis mureks on." tegi ta ettepaneku.
Ma ohkasin ja vastasin: "Hea küll, aga kui sa juba tuled, siis võta ka ülejäänud pere kaasa. Isale ja Rebeccale ma räägin hiljem."
"See on midagi tõsist siis?" küsis ta.
"Jah, jah on küll. Ma ei taha sellest praegu rääkida. Aga kui te homme tulete, siis palun helistage ette, eks?" ütlesin.
"Me helistame kindlasti ette!" sõnas ta vastu.
"Tead, ma olen väga väsinud ja ma lähen ära magama. Tsau!" laususin ma väsinud häälel.
"Tsauka siis!" vastas ta ning ma läksin Justin'i kaissu.
"Homme tuleb mu ema ja vennad siia ning me peame neile sellest rääkima. Aga ma ei taha! Ma ei.." ütlesin.
"Tššš... Kõik läheb hästi. Küll sa näed!" peatas Justin mu lause ja me jäime üksteise kaissu magama.