Never let you go
17. osa
Eelmises osas:
Olles juba nädala aega mesinädalaid veetnud, otsustasime me koju minna. Koristasime enda järelt, võtsime kohvrid ja suundusime auto juurde.
Autos olles ütlesin Justinile: "Need päevad on parimad mälestused minu elus. Ma armastan sind, Justin!"
"Sinuga kohtumine oli parim, mis minuga juhtunud on. Mina armastan sind ka!" ütles Justin ja suudles mind otsaette ning me hakkasime kodu poole minema. Me olime juba väga pikalt sõitnud, sõita oli veel pool tundi. Kuid sealt me koju ei jõudnud. Keegi oli meid juba mõnda aega jälitanud, mis põhjustas suure liiklusõnnetuse minu ja Justini jaoks.
Olles juba nädala aega mesinädalaid veetnud, otsustasime me koju minna. Koristasime enda järelt, võtsime kohvrid ja suundusime auto juurde.
Autos olles ütlesin Justinile: "Need päevad on parimad mälestused minu elus. Ma armastan sind, Justin!"
"Sinuga kohtumine oli parim, mis minuga juhtunud on. Mina armastan sind ka!" ütles Justin ja suudles mind otsaette ning me hakkasime kodu poole minema. Me olime juba väga pikalt sõitnud, sõita oli veel pool tundi. Kuid sealt me koju ei jõudnud. Keegi oli meid juba mõnda aega jälitanud, mis põhjustas suure liiklusõnnetuse minu ja Justini jaoks.
"Kallis, keegi juba pikemat aega jälitab meid!" ütlesin ma taha vaadates.
"Võibolla tahab ta lihtsalt mööda." arvas Justin kiirust vähendades.
Kuna auto oli meist juba ette sõitnud, ei ootanud me seda, mis kohe juhtuma hakkab. Auto peatus äkitselt, ega kavatsenudki edasi sõita. Justin lasi mitu korda signaali, lõpuks pidime me riskima (nurga tagant polnud näha, kui vastassuunas auto tuli) ja hakkasime autost mööda sõitma, kuni äkitselt suur veoauto meile vastu tuli. Veoauto lasi meile küll pikalt signaali. Kuid kuna mõlemal sõidukil oli kiirus juba piisavalt suur, siis ootamatult peatada polnud võimalik. Me proovisime tagasi oma rajale saada, ent auto, mis meid eelnevalt oli jälitanud hakkas ootamatult sõitma. Meil oleks peaaegu toimunud kokkupõrge antud autoga, kuid napilt pääsenud sõidujuht põgenes sündmuspaigast koheselt. Justin tegi kõik, mis võimalik, kuid me kaldusime ikkagi teelt kõrvale ning meie auto käis mitu korda üle katuse.
"JUSTIN!" jõudsin ma karjuda.
Mõned sekundid hiljem:
Kõik toimus nii kiiresti. Mis kõige veidram, keegi ei teavitanud liiklusõnnetusest. Meie auto oli rullunud katusele ning see oli vägagi sodi. Justin tuli mõne hetke möödudes teadvusele. Tal polnud erilisi vigastusi, ainult mõnest kohast oli veidi verine. Esimese asjana vaatas ta kõrvale, et kas minuga on kõik korras. Ma olin ikka veel teadvusteta ja väga verine. Justin avas oma turvavöö ja püüdis autost välja minna. See oli päris keeruline, kuna auto oli siiski katusele rullunud. Autost välja saades lonkas ta päris tugevalt, kuid siisiki tuli mind päästma. Longates jõudis ta minu ukseni, avas selle ja ka turvavöö ning aitas mu ettevaatlikult autost välja. Haarates kaasa oma telefoni, mis oli mu jalgade juurde kukkunud. Justin võttis mu sülle ning viis seejärel autost eemale.
Ta asetas mind murule ning lausus murelikult mu pead silitades: "Kõik saab korda. Ma luban seda sulle!"
Olles minu kõrval, helistas Justin kiirabisse. Mõni hetk hiljem kiirabiga rääkides plahvatas meie auto.
Kiirabi oli 20 minutiga kohal ning toimetas meid kiiremas korras haiglasse, kus teatati ka meie peredele juhtunust. Justinil puhastati ära haavad, mis veritsused. Ooteruumi suundudes oli seal nii minu kui ka Justini pere, kes teda lohutasid.
Hiljem tulnud arst andis kõigile teada kohutava uudise, eriti Justini jaoks: "Tere, kas teie olete Eliisabethi lähedased?"
"Kuidas tal on?" lausus meeleheitel Justin.
"Justin, rahune!" ütles Pattie.
"Tema seisund on väga tõsine!" jõudis arst öelda, kuni Justin küsis,"Aga temaga saab kõik ikka korda?"
"Vaadake..." tegi arst väikse pausi,"Eliisabeth oli juba mõnda aega rase. Kuid kahjuks langes ta koomasse ja seda, kas ta kunagi üldse toibub, me väga ei usu."
"Ja laps? Kuidas temaga on?" küsis Pattie.
"Meil on väga kahju!" lausus arst.
Justin läks selle kõige peale endast välja, lausa hüsteeriasse. Teda püüti küll rahustada, kuid asjatult. Ta kartis mind kaotada. Kõik need kaks nädalat veetis ta ainult minu juures olles, ilma, et oleks kordki lahkunud.
"See on minu süü, et sinuga nii juhtus. Et meie lapsega, kellest meil aimugi polnud. See kõik on minu süü! Ära mine minu elust kuskile, ära jäta mind üksi. Palun anna mulle andeks, kallis! Anna mulle andeks!" sõnas Justin minu kõrval nuttes ja mind kallistades.
//Pattie juures//
"Vanaema?" küsis Jennifer.
"Jah, kullake?" ütles Pattie seepeale.
"Kus mu emme on? Ma tahan emmet." vastas Jenny nuttvalt.
"Emme on reisil. Ta tuleb varsti koju sinu juurde!" püüdis Patte teda lohutada.
"Võibolla tahab ta lihtsalt mööda." arvas Justin kiirust vähendades.
Kuna auto oli meist juba ette sõitnud, ei ootanud me seda, mis kohe juhtuma hakkab. Auto peatus äkitselt, ega kavatsenudki edasi sõita. Justin lasi mitu korda signaali, lõpuks pidime me riskima (nurga tagant polnud näha, kui vastassuunas auto tuli) ja hakkasime autost mööda sõitma, kuni äkitselt suur veoauto meile vastu tuli. Veoauto lasi meile küll pikalt signaali. Kuid kuna mõlemal sõidukil oli kiirus juba piisavalt suur, siis ootamatult peatada polnud võimalik. Me proovisime tagasi oma rajale saada, ent auto, mis meid eelnevalt oli jälitanud hakkas ootamatult sõitma. Meil oleks peaaegu toimunud kokkupõrge antud autoga, kuid napilt pääsenud sõidujuht põgenes sündmuspaigast koheselt. Justin tegi kõik, mis võimalik, kuid me kaldusime ikkagi teelt kõrvale ning meie auto käis mitu korda üle katuse.
"JUSTIN!" jõudsin ma karjuda.
Mõned sekundid hiljem:
Kõik toimus nii kiiresti. Mis kõige veidram, keegi ei teavitanud liiklusõnnetusest. Meie auto oli rullunud katusele ning see oli vägagi sodi. Justin tuli mõne hetke möödudes teadvusele. Tal polnud erilisi vigastusi, ainult mõnest kohast oli veidi verine. Esimese asjana vaatas ta kõrvale, et kas minuga on kõik korras. Ma olin ikka veel teadvusteta ja väga verine. Justin avas oma turvavöö ja püüdis autost välja minna. See oli päris keeruline, kuna auto oli siiski katusele rullunud. Autost välja saades lonkas ta päris tugevalt, kuid siisiki tuli mind päästma. Longates jõudis ta minu ukseni, avas selle ja ka turvavöö ning aitas mu ettevaatlikult autost välja. Haarates kaasa oma telefoni, mis oli mu jalgade juurde kukkunud. Justin võttis mu sülle ning viis seejärel autost eemale.
Ta asetas mind murule ning lausus murelikult mu pead silitades: "Kõik saab korda. Ma luban seda sulle!"
Olles minu kõrval, helistas Justin kiirabisse. Mõni hetk hiljem kiirabiga rääkides plahvatas meie auto.
Kiirabi oli 20 minutiga kohal ning toimetas meid kiiremas korras haiglasse, kus teatati ka meie peredele juhtunust. Justinil puhastati ära haavad, mis veritsused. Ooteruumi suundudes oli seal nii minu kui ka Justini pere, kes teda lohutasid.
Hiljem tulnud arst andis kõigile teada kohutava uudise, eriti Justini jaoks: "Tere, kas teie olete Eliisabethi lähedased?"
"Kuidas tal on?" lausus meeleheitel Justin.
"Justin, rahune!" ütles Pattie.
"Tema seisund on väga tõsine!" jõudis arst öelda, kuni Justin küsis,"Aga temaga saab kõik ikka korda?"
"Vaadake..." tegi arst väikse pausi,"Eliisabeth oli juba mõnda aega rase. Kuid kahjuks langes ta koomasse ja seda, kas ta kunagi üldse toibub, me väga ei usu."
"Ja laps? Kuidas temaga on?" küsis Pattie.
"Meil on väga kahju!" lausus arst.
Justin läks selle kõige peale endast välja, lausa hüsteeriasse. Teda püüti küll rahustada, kuid asjatult. Ta kartis mind kaotada. Kõik need kaks nädalat veetis ta ainult minu juures olles, ilma, et oleks kordki lahkunud.
"See on minu süü, et sinuga nii juhtus. Et meie lapsega, kellest meil aimugi polnud. See kõik on minu süü! Ära mine minu elust kuskile, ära jäta mind üksi. Palun anna mulle andeks, kallis! Anna mulle andeks!" sõnas Justin minu kõrval nuttes ja mind kallistades.
//Pattie juures//
"Vanaema?" küsis Jennifer.
"Jah, kullake?" ütles Pattie seepeale.
"Kus mu emme on? Ma tahan emmet." vastas Jenny nuttvalt.
"Emme on reisil. Ta tuleb varsti koju sinu juurde!" püüdis Patte teda lohutada.
//Haiglas, minu palatis//
Ma avasin oma silmad. See valgus tundus nii ere mu silmadele. Kuid ühtäkki nägin, kuidas Justin mind kallistades nuttis. Ma ei saanud aru, mis toimub.
"Kallis? Miks sa nutad?" laususin.
"Sa... sa!" sai Justin vaid rõõmust öelda.
"Doktor-doktor!" hüüdis ta ja suudles mind otsaette.
"Mis ma? küsisin.
Justin? Mis ma?" küsisin mõne aja pärast uuesti.
Arst saatis Justini palatist välja ning hakkas minuga tegelema.
Pool tundi hiljem tuli arst ooteruumi ja teatas: "Temaga on kõik suurepärases korras. Kirjutan ta homseks välja. See, et ta taastus on ime! Te olete õnnega koos."
Kõik tundsid suurt kergendust.
Järgmisel päeval tellis Justin takso ja me sõidsime Jennyle järgi. Kuna takso ootas, siis pidime me kähku tegema. Pattie avas ukse ja me läksime Justiniga Jenniferi juurde. Mind nähes jooksis Jenny mulle sülle ning kallistas mind kõvasti, ega lasknud lahti.
"Jenny, kullake!" sõnasin, "Tule, paneme su asjad kokku ja lähme koju."
Jennifer kallistas Justinit ja me hakkasime kõik koos asju pakkima. Suundusime taksosse ja sõitsime koju. Koju jõudes, pakkisime asjad lahti ning veetsime kolmekesi mõnusa õhtu.
"Emme, miks sul katki ja plaadtrid igal pool on?" küsis Jenny.
"Ma lihtsalt kukkusin." sõnasin.
"Kas oli valus ka?" küsis Jenny taas.
"Ei olnud, kullake! Kõik on korras!" vastasin.
Jennifer oli jäänud meie keskele magama ning Justin viis ta tema tuppa. Läksime tagasi elutuppa telekat vaatama. Kui ühel hetkel sõnas Justin:"Ma pean sulle midagi rääkima!"
"Kas sa seda hiljem ei saa teha?" küsisin vastu.
"Ei!" ütles Justin.
"Mis see nii kiireloomuline asi on, mida sa mulle ütlema pead?" küsisin ma enda pea Justini poole pöörates.
"See õnnetus." vastas Justin.
"Mis sellega on? Me ju leppisime kokku, et me ei räägi sellest enam." sõnasin uudishimulikult.
"Sa jäid rasedaks, kui me mesinädalatel..." peatas Justin jutu, kuna ta ei suutnud enam edasi rääkida.
Ma aimasin, mida ta öelda tahab ning mul hakkasid pisarad mööda põski alla voolama.
"Me... me... Me kaotasime oma lapse ja see on minu süü." ütles Justin pisaraid pühkides.
"Justin kallis! See pole kindlasti mitte sinu süü. Ära süüdista ennast." laususin ning võtsin ta põskedest kinni.
"Palun anna mulle andeks!" sõnas ta.
Oh, kullake! Mul pole sulle midagi andeks anda." ütlesin ning kallistasin teda kõvasti.
"Ma lähen nüüd pessu." laususin ja suudlesin Justinit.
Dušši all olles, ma muudkui nutsin kõik oma pisarad välja. Niipea, kui pestud sain, tulin välja, kuivatasin juuksed, pesin hambad ja toppisin koduriided selga (dressipüksid, T-särk, sokid ning pusa). Juuksed panin vedi lohakalt hobusesabasse. Suundusin magamistuppa, et oma telefon võtta ja alla Justini kaissu televiisorit vaatama minna. Jõudes magamistuppa, haaras keegi mu seljatagant kinni ja sihtis mind püstoliga. Ma hakkasin karjuma, kuni tundmatu, kes mind sihtis, oma käe mu suule pani, et ma enam karjuda ei saaks.
Ma avasin oma silmad. See valgus tundus nii ere mu silmadele. Kuid ühtäkki nägin, kuidas Justin mind kallistades nuttis. Ma ei saanud aru, mis toimub.
"Kallis? Miks sa nutad?" laususin.
"Sa... sa!" sai Justin vaid rõõmust öelda.
"Doktor-doktor!" hüüdis ta ja suudles mind otsaette.
"Mis ma? küsisin.
Justin? Mis ma?" küsisin mõne aja pärast uuesti.
Arst saatis Justini palatist välja ning hakkas minuga tegelema.
Pool tundi hiljem tuli arst ooteruumi ja teatas: "Temaga on kõik suurepärases korras. Kirjutan ta homseks välja. See, et ta taastus on ime! Te olete õnnega koos."
Kõik tundsid suurt kergendust.
Järgmisel päeval tellis Justin takso ja me sõidsime Jennyle järgi. Kuna takso ootas, siis pidime me kähku tegema. Pattie avas ukse ja me läksime Justiniga Jenniferi juurde. Mind nähes jooksis Jenny mulle sülle ning kallistas mind kõvasti, ega lasknud lahti.
"Jenny, kullake!" sõnasin, "Tule, paneme su asjad kokku ja lähme koju."
Jennifer kallistas Justinit ja me hakkasime kõik koos asju pakkima. Suundusime taksosse ja sõitsime koju. Koju jõudes, pakkisime asjad lahti ning veetsime kolmekesi mõnusa õhtu.
"Emme, miks sul katki ja plaadtrid igal pool on?" küsis Jenny.
"Ma lihtsalt kukkusin." sõnasin.
"Kas oli valus ka?" küsis Jenny taas.
"Ei olnud, kullake! Kõik on korras!" vastasin.
Jennifer oli jäänud meie keskele magama ning Justin viis ta tema tuppa. Läksime tagasi elutuppa telekat vaatama. Kui ühel hetkel sõnas Justin:"Ma pean sulle midagi rääkima!"
"Kas sa seda hiljem ei saa teha?" küsisin vastu.
"Ei!" ütles Justin.
"Mis see nii kiireloomuline asi on, mida sa mulle ütlema pead?" küsisin ma enda pea Justini poole pöörates.
"See õnnetus." vastas Justin.
"Mis sellega on? Me ju leppisime kokku, et me ei räägi sellest enam." sõnasin uudishimulikult.
"Sa jäid rasedaks, kui me mesinädalatel..." peatas Justin jutu, kuna ta ei suutnud enam edasi rääkida.
Ma aimasin, mida ta öelda tahab ning mul hakkasid pisarad mööda põski alla voolama.
"Me... me... Me kaotasime oma lapse ja see on minu süü." ütles Justin pisaraid pühkides.
"Justin kallis! See pole kindlasti mitte sinu süü. Ära süüdista ennast." laususin ning võtsin ta põskedest kinni.
"Palun anna mulle andeks!" sõnas ta.
Oh, kullake! Mul pole sulle midagi andeks anda." ütlesin ning kallistasin teda kõvasti.
"Ma lähen nüüd pessu." laususin ja suudlesin Justinit.
Dušši all olles, ma muudkui nutsin kõik oma pisarad välja. Niipea, kui pestud sain, tulin välja, kuivatasin juuksed, pesin hambad ja toppisin koduriided selga (dressipüksid, T-särk, sokid ning pusa). Juuksed panin vedi lohakalt hobusesabasse. Suundusin magamistuppa, et oma telefon võtta ja alla Justini kaissu televiisorit vaatama minna. Jõudes magamistuppa, haaras keegi mu seljatagant kinni ja sihtis mind püstoliga. Ma hakkasin karjuma, kuni tundmatu, kes mind sihtis, oma käe mu suule pani, et ma enam karjuda ei saaks.