never let you go
15. osa
Eelmises osas:
Kuna kell oli juba palju ja me olime piisavalt kaua jalutanud, hakkasime me tuppa minema. Tuppa jõudes võtsin ma Jenniferi, söötsin teda ja panin ta tema voodisse magama. Ta on super hea laps. Magab korralikult ja isegi nutab vähe. Enne äramienkut panin ma tema kõrvale veel n.ö. raadio, mille abil ma kuulen, kui ta nutma hakkab.
Kuna kell oli juba palju ja me olime piisavalt kaua jalutanud, hakkasime me tuppa minema. Tuppa jõudes võtsin ma Jenniferi, söötsin teda ja panin ta tema voodisse magama. Ta on super hea laps. Magab korralikult ja isegi nutab vähe. Enne äramienkut panin ma tema kõrvale veel n.ö. raadio, mille abil ma kuulen, kui ta nutma hakkab.
Ülejäänud õhtu veetsin ma mõnusalt koos Justiniga.
Paar aastat hiljem (õhtul):
Samal ajal, kui ma köögis toimetasin, helises mu telefon. Ma pühkisin käed ja haarasin oma telefoni. See oli justin.
"Tsau, kallis!" sõnasin.
"Me igatseme sind, kas tead?" lausus Justin armsal toonil.
"Kuidas teil seal läheb? Kas Jennifer jääb sinu vanemate juurde või tuleb homme..." peatas Justin mu küsimuse.
"Ära muretse selle pärast. Kõik on korras!" ütles Justin rahustavalt.
"Mis teete seal?" lisas Justin.
"Berit on oma tahvelarvutis ja mina teen süüa." laususin.
"Ma jätan teid siis toimetama." sõnas Justin.
"Ma armastan sind!" lisasin ma enne kõne lõpetamist.
"Mina sind ka!" ütles Justin ning pani toru ära.
Tunnid muudkui möödusid ja möödusid. Kell oli juba palju.
"Kas tuled ka magama?" küsis Berit.
"Jajah!" hüüdsin diivanil olles.
Kõik tundub nagu eile, kuid homme muutub mu elu täielikult. Need kolm ja pool aastat Justiniga. Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka läheb. Jennifer on juba kolme aastane ja mina kaheksateist - mõtlesin ning võtsin Jenniferi foto.
Samal ajal, kui ma köögis toimetasin, helises mu telefon. Ma pühkisin käed ja haarasin oma telefoni. See oli justin.
"Tsau, kallis!" sõnasin.
"Me igatseme sind, kas tead?" lausus Justin armsal toonil.
"Kuidas teil seal läheb? Kas Jennifer jääb sinu vanemate juurde või tuleb homme..." peatas Justin mu küsimuse.
"Ära muretse selle pärast. Kõik on korras!" ütles Justin rahustavalt.
"Mis teete seal?" lisas Justin.
"Berit on oma tahvelarvutis ja mina teen süüa." laususin.
"Ma jätan teid siis toimetama." sõnas Justin.
"Ma armastan sind!" lisasin ma enne kõne lõpetamist.
"Mina sind ka!" ütles Justin ning pani toru ära.
Tunnid muudkui möödusid ja möödusid. Kell oli juba palju.
"Kas tuled ka magama?" küsis Berit.
"Jajah!" hüüdsin diivanil olles.
Kõik tundub nagu eile, kuid homme muutub mu elu täielikult. Need kolm ja pool aastat Justiniga. Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka läheb. Jennifer on juba kolme aastane ja mina kaheksateist - mõtlesin ning võtsin Jenniferi foto.
Ta oli nii pisike siin.
"Eliisabeth, tule nüüd. Sa pead end homseks välja puhkama." ütles Berit ja tiris mu endaga kaasa.
Me olime Beriti vanemate juures. Neil oli tõeliselt suur ja ilus maja, mida Berit ise pidas täiesti tavaliseks.
"Tead, Berit!" sõnasin ma talle, suundudes tema tuppa.
"Ei ja ei taha ka teada! Sa pead puhkama." lausus Berit.
Jõudes Beriti tuppa, läksin ma riidekapi juurde, kus rippus mu pulmakleit.
See on nii ilus.
"Aitab nüüd. Mine magama!"
"Ma pesen hambad ja tulen!" ütlesin ma talle naerdes.
Hommikul äratas mind Berit hommikusöögiga üles. See oli maitsev nagu alati.
"Mis kell on?" küsisin ma Beritilt peale söömist.
"Pool üks." lausus Berit.
"Mida? Miks sa mind varem üles ei ajanud?" sõnasin veidi pahaselt.
"Ma lähen panen vanni vee jooksma." ütles Berit hoolitsevalt.
Mina jäin veel voodisse pikutama ning mõtlesin:
Täna... Täna ma abiellun Justiniga! Täna on see päev!
Aeg aina möödus ja möödus. Tund tunni järel. Kõik oli valmis, ainult soeng, meik ja kleit olid veel jäänud. Ma olin veidi närvis. See on siiski minu üks tähtsamaid päevi. Miski ei saanud enam valesti minna.
"Istu siia!" hüüdis Berit.
"Ja kus su meigikohver on?" lisas ta.
Berit tõi mu meigikohvri ja hakkas mulle meiki tegema. Ma polegi vist teile veel rääkinud, et Berit käis merikariks õppimas. Ma täpselt ei teagi, miks ta oma eelmisest töökohast ära tuli. Või noh, üks põhjus oli ka see, et ta kolis siia, USA'sse. Ma usaldasin end tema kätesse, kuna ma tean, et ta teeb alati oma tööd hästi.
Niipea, kui meik valmis sai, asus ta mu juuste kallale.
"Valmis!" hüüdis Berit, "Sa oled nii ilus, Eliisabeth! Ma teeks kõik, et oma pulmapäeval ka sama ilus olla."
Ma pöörasin end ringi ning laususin: "Sa oledki! Ma luban!"
"Aga nüüd veel kleit jäänud." sõnas Berit.
Ma hingasin sügavalt sisse.
"Sa oled närvis, mis?" küsis Beit kleidiga minu poole tulles.
Ma noogutasin ning vastasin: "jah!"
"Võta!" ütles Berit ja ulatas mulle kleidi.
Mõne aja pärast tuli Berit tagasi ning me läksime välja, kus Beriti ema meid ootas.
"Sa oled tõeliselt kaunis!" lausus Beriti ema Loviisa.
"Aitäh!" sõnasin ma naeratades.
Kohale jõudes, võtsin ma valge hobuse ja tegin talle pai. Berit istus oma emaga juba kohtadele ning kutsus mu isa, kes saatis mu altari ette. Temaga koos tuli mu ema ja Jennifer. Me olime emga vahepeal ära leppinud ja see oli minu jaoks väga oluline. Emal tuli isegi pisar silma ning ma lohutasin teda.
"Emme!" ütles Jennifer.
Ma kükitasin ning võtsin Jenny kätest kinni.
"Sa oled nii ilus!" lausus ta siis.
"Oh kullake, sina oled ka väga ilus." sõnasin teda kallistades.
Ema hakkas tagasi minema ning ulatas Jenny'le kaunistatud väikse korvi koos roosade ja punaste roosiõitega.
"Su hobune." lausus isa.
"Ma pole temaga nii ammu sõitnud. Usaldasin ta vahepeal treeneri hoolde ja... jah!" vastasin.
Meil oli mõned minutid aega, kuni pulm hakkab. Kõik see oli nii ilus. See rand ja need kaunistused. Täpselt selline nagu ma olin alati soovinud. Meil polnud väga palju külalisi. Ma tahtsime pigem sellist väikest pulma.
Ma istusin küljega sadulasse ja isa minu kõrval kõndimas. Külalised olid kohal ja ühel hetkel olid kõik pilgud minul.
"Huh!" ohkasin ma vaikselt Beauty (hobune) seljas.
Minu pea oli mõtteid täis. Ma olin õnnelik, kuid samas ka närvis. Tulin sadulast maha, patsutasin Beauty't, kelle tallitööline talli viis ning astusin pehmel liival olevale punasele vaibale, millel pidin konstega kõndima. Tegelikult oli punase vaiba alla pandud plankudest tee, et mul parem kõndida oleks.
Kõndisin mööda punast vaipa, hoides isal kõvasti käevangust kinni. Meie taga kõndis Jennyfer ja puistas roosiõisi maha.
Jõudes Justini juurde, naeratasime me üksteisele ning Justin sosistas mulle kõrva: "Sa oled maailma kõige ilusam pruut!"
See tõi mulle naeratuse suule. Terve see aeg tundsin ma end kui seitsmendas taevas.
Tegime kõik nii nagu peab. Lõpuks oli aeg sõrmuste jaoks.
"Kas sina, Justin Drew Bieber, võtad Eliisabeth Martinez'e endale naiseks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester.
"Jah!" vastas Justin.
"Kas sina, Eliisabeth Martinez, võtad Justin Drew Bieber'i endale meheks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester uuesti.
Ma vaikisin ning mõtlesin kõigile meie ühistele mälestustele.
"Kullake?" küsis Justin vaikselt mõne aja pärast.
"Vabandust!" sõnasin.
"Kas sina, Eliisabeth Martinez, võtad Justin Drew Bieber'i endale meheks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester veelkord.
"Eliisabeth, tule nüüd. Sa pead end homseks välja puhkama." ütles Berit ja tiris mu endaga kaasa.
Me olime Beriti vanemate juures. Neil oli tõeliselt suur ja ilus maja, mida Berit ise pidas täiesti tavaliseks.
"Tead, Berit!" sõnasin ma talle, suundudes tema tuppa.
"Ei ja ei taha ka teada! Sa pead puhkama." lausus Berit.
Jõudes Beriti tuppa, läksin ma riidekapi juurde, kus rippus mu pulmakleit.
See on nii ilus.
"Aitab nüüd. Mine magama!"
"Ma pesen hambad ja tulen!" ütlesin ma talle naerdes.
Hommikul äratas mind Berit hommikusöögiga üles. See oli maitsev nagu alati.
"Mis kell on?" küsisin ma Beritilt peale söömist.
"Pool üks." lausus Berit.
"Mida? Miks sa mind varem üles ei ajanud?" sõnasin veidi pahaselt.
"Ma lähen panen vanni vee jooksma." ütles Berit hoolitsevalt.
Mina jäin veel voodisse pikutama ning mõtlesin:
Täna... Täna ma abiellun Justiniga! Täna on see päev!
Aeg aina möödus ja möödus. Tund tunni järel. Kõik oli valmis, ainult soeng, meik ja kleit olid veel jäänud. Ma olin veidi närvis. See on siiski minu üks tähtsamaid päevi. Miski ei saanud enam valesti minna.
"Istu siia!" hüüdis Berit.
"Ja kus su meigikohver on?" lisas ta.
Berit tõi mu meigikohvri ja hakkas mulle meiki tegema. Ma polegi vist teile veel rääkinud, et Berit käis merikariks õppimas. Ma täpselt ei teagi, miks ta oma eelmisest töökohast ära tuli. Või noh, üks põhjus oli ka see, et ta kolis siia, USA'sse. Ma usaldasin end tema kätesse, kuna ma tean, et ta teeb alati oma tööd hästi.
Niipea, kui meik valmis sai, asus ta mu juuste kallale.
"Valmis!" hüüdis Berit, "Sa oled nii ilus, Eliisabeth! Ma teeks kõik, et oma pulmapäeval ka sama ilus olla."
Ma pöörasin end ringi ning laususin: "Sa oledki! Ma luban!"
"Aga nüüd veel kleit jäänud." sõnas Berit.
Ma hingasin sügavalt sisse.
"Sa oled närvis, mis?" küsis Beit kleidiga minu poole tulles.
Ma noogutasin ning vastasin: "jah!"
"Võta!" ütles Berit ja ulatas mulle kleidi.
Mõne aja pärast tuli Berit tagasi ning me läksime välja, kus Beriti ema meid ootas.
"Sa oled tõeliselt kaunis!" lausus Beriti ema Loviisa.
"Aitäh!" sõnasin ma naeratades.
Kohale jõudes, võtsin ma valge hobuse ja tegin talle pai. Berit istus oma emaga juba kohtadele ning kutsus mu isa, kes saatis mu altari ette. Temaga koos tuli mu ema ja Jennifer. Me olime emga vahepeal ära leppinud ja see oli minu jaoks väga oluline. Emal tuli isegi pisar silma ning ma lohutasin teda.
"Emme!" ütles Jennifer.
Ma kükitasin ning võtsin Jenny kätest kinni.
"Sa oled nii ilus!" lausus ta siis.
"Oh kullake, sina oled ka väga ilus." sõnasin teda kallistades.
Ema hakkas tagasi minema ning ulatas Jenny'le kaunistatud väikse korvi koos roosade ja punaste roosiõitega.
"Su hobune." lausus isa.
"Ma pole temaga nii ammu sõitnud. Usaldasin ta vahepeal treeneri hoolde ja... jah!" vastasin.
Meil oli mõned minutid aega, kuni pulm hakkab. Kõik see oli nii ilus. See rand ja need kaunistused. Täpselt selline nagu ma olin alati soovinud. Meil polnud väga palju külalisi. Ma tahtsime pigem sellist väikest pulma.
Ma istusin küljega sadulasse ja isa minu kõrval kõndimas. Külalised olid kohal ja ühel hetkel olid kõik pilgud minul.
"Huh!" ohkasin ma vaikselt Beauty (hobune) seljas.
Minu pea oli mõtteid täis. Ma olin õnnelik, kuid samas ka närvis. Tulin sadulast maha, patsutasin Beauty't, kelle tallitööline talli viis ning astusin pehmel liival olevale punasele vaibale, millel pidin konstega kõndima. Tegelikult oli punase vaiba alla pandud plankudest tee, et mul parem kõndida oleks.
Kõndisin mööda punast vaipa, hoides isal kõvasti käevangust kinni. Meie taga kõndis Jennyfer ja puistas roosiõisi maha.
Jõudes Justini juurde, naeratasime me üksteisele ning Justin sosistas mulle kõrva: "Sa oled maailma kõige ilusam pruut!"
See tõi mulle naeratuse suule. Terve see aeg tundsin ma end kui seitsmendas taevas.
Tegime kõik nii nagu peab. Lõpuks oli aeg sõrmuste jaoks.
"Kas sina, Justin Drew Bieber, võtad Eliisabeth Martinez'e endale naiseks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester.
"Jah!" vastas Justin.
"Kas sina, Eliisabeth Martinez, võtad Justin Drew Bieber'i endale meheks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester uuesti.
Ma vaikisin ning mõtlesin kõigile meie ühistele mälestustele.
"Kullake?" küsis Justin vaikselt mõne aja pärast.
"Vabandust!" sõnasin.
"Kas sina, Eliisabeth Martinez, võtad Justin Drew Bieber'i endale meheks ja lubad teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm teid lahutab?" küsis preester veelkord.