never let you go
12. osa
Eelmises osas:
"Me helistame kindlasti ette!" sõnas ta vastu.
"Tead, ma olen väga väsinud ja ma lähen ära magama. Tsau!" laususin ma väsinud häälel.
"Tsauka siis!" vastas ta ning ma läksin Justin'i kaissu.
"Homme tuleb mu ema ja vennad siia ning me peame neile sellest rääkima. Aga ma ei taha! Ma ei.." ütlesin.
"Tššš... Kõik läheb hästi. Küll sa näed!" peatas Justin mu lause ja me jäime üksteise kaissu magama.
"Me helistame kindlasti ette!" sõnas ta vastu.
"Tead, ma olen väga väsinud ja ma lähen ära magama. Tsau!" laususin ma väsinud häälel.
"Tsauka siis!" vastas ta ning ma läksin Justin'i kaissu.
"Homme tuleb mu ema ja vennad siia ning me peame neile sellest rääkima. Aga ma ei taha! Ma ei.." ütlesin.
"Tššš... Kõik läheb hästi. Küll sa näed!" peatas Justin mu lause ja me jäime üksteise kaissu magama.
Ärkasin hommikul Justini kaisus. Ma ei tahtnud sealt üldse lahkuda ja jäin veel veidikeseks tema käte vahele. Seal oli nii soe ja mõnus.
Ma mõtlesin pingsalt sellele, et kuidas ma ütlen oma perele, et ma ootan last. Ma ei tea ju, kuidas nad reageerivad, ja kuidas nad selle uudise üldse vastu võtavad. See on minu jaoks uus ja kohutav olukord.
Olles juba tükk aega Justini kaisus, ärkas ta lõpuks samuti üles.
"Kullake, sa juba üleval?" küsis Justin.
"Mhm. Ma olen tegelikult päris unine veel, aga ma ei saa mõteid mujale. Kuidas me seda neile ütleme? Ma isegi ei tea, kuidas nad reageerivad. Ma kardan, Justin." vastasin ma tema küsimusele.
"Kõik läheb nii nagu peab. Isegi kui terve maailm on selle vastu, siis ma ei jäta sind ega meie last mitte iial. Ma armastan teid! Ja palun ära enam vaeva end sellega. Me saame hakkama." lausus Justin.
"Ma tean, aga ma siiski kardan." sõnasin.
"Tule siia." ütles Justin ja võttis mu enda haardesse.
Ma panin dressid selga, juuksed lohakalt hobusesabasse ja hakkasin meile süüa tegema. Senikaua läks Justin dušši alla.
Otsustasin, et teen täna hommikuks pannkooke. Ma tean, et Justini lemmikud on spagetid, aga mõtlesin vahelduseks muud teha. Ja ma olen kindel, et tal pole midagi pannkookide vastu. Kaua ta ikka jõuab ühte ja sama toitu süüa. Hakkasin tainast tegema. Võtsin välja vajalikud asjad ning asusin kooke küpsetama.
Justin tuli pesust tagasi ja tundis head lõhna.
"Mmm..." lausus ta köögiukse juures.
"Mõtlesin, et vahelduseks võiks ka pannkooke teha. Või mis sa arvad?" sõnasin ma talle.
Ta tuli minu juurde ja kallistas mind selja tagant.
"Kas sa tead, kui väga ma sind ja meie last armastan?" küsis ta.
"Hmm... Las ma mõtlen... Tegelikult ikka ei tea küll. Kas sa ütleksid?" laususin.
"No vaata. Tegelikult ma ei saa öelda." vastas Justin.
"Miks mitte?" küsisin vastu.
"Maailmas pole nii palju sõnu, et öelda, kui kallis sa mulle oled," sõnas ta.
"Aww... Miks sa oled mul nii armas?" ütlesin ning hakkasin pannkooke serveerima.
"No miks sa oled siis nii armas?" küsis ta vastu.
"Näe, pannukad said valmis. Tuled sööma?" küsisin.
"Muidugi tulen. Ma ei taha sinu meisterlikust söögist ilma jääda." lausus Justin mulle.
"Mh. Ma näen ju..." jäi mul lause poolikuks.
"Mida?" küsis ta vastu.
"Et sul suu suitseb." lõpetasin oma lause.
"Ei sutse ta midagi. Vaata, kuskil pole tossu. Kes siin nüüd valetab?" lausus ta.
"Sa oled nii..." hakkasin ma lauset ütlema.
"Milline ma siis olen?" küsis Justin.
"Loll oled, vat kes oled." sõnasin ja ma hakkasin naerma.
"Mis sa naerad?" küsis Justin kavalalt.
"Söö nüüd." ütlesin ma talle.
Sel ajal, kui me sõime, helises mu telefon.
Need on nemad! Huh, ma pean end valmis panema - mõtlesin.
"Ma lähen vaatan, kes helistab." laususin ma Justinile, pannes noa ja kahvli taldrikule ning liikudes telefoni poole.
"Jaa." vastasin ma kõnele.
"Tsau, mina siin. Me hakkame tulema. On sul midagi veel vaja?" sõnas telefonist mu vend Raido.
"Ei-ei. Mul pole midagi vaja. Kus Raiko on, et sina mulle helistad?" küsisin.
"Ta on WC's. Niipea kui ta tuleb, hakkame me sõitma." vastas Raido.
"Okei." ütlesin ma talle.
"Kuule räägi, kuidas sul selle koduõpetajaga läheb? Sa ju hakkad varsti üheksandat klassi lõpetama!" lausus mu vend.
"Koduõpetajaga on kõik hästi. Ta on väga tore ja mõistav. Reisib meiega isegi kaasas. Ja noh, iga päev mõned tunnid. Tegelikult pole seda palju." sõnasin.
"Ah näed, Raiko tuleb! Me siis hakkame nüüd tulema. Tsauka!" ütles Raido mulle.
"Tsau." vastasin, panin telefoni kapile tagasi ja läksin kööki.
"Kallis, nad hakkasid tulema! Ma tean, et ma olen imelik ja virisen palju, aga ma nii väga kardan." laususin murelikult.
"Kõik saab korda. Ma luban!" ütles ta mulle.
"Tule!" lisas Justin oma jutule.
Ma tõusin toolilt ja istusin ta sülle. Hoides teda oma kaisus ja suudeldes teda huultele.
Mõne aja pärast helises ukse kell.
"Mina lähen." sõnas Justin.
Ma võtsin nõud ja suundusin neid pesema.
Mu ema Victoria ja mu vennad istusid kööki laua taha.
"Raiko rääkis, et sul oli midagi tähtsat meile rääkida. Milles asi?" ütles mu ema murelikult.
Ma vaikisin ja pesin nõusid edasi ning veidi hiljem küsisin: "Te pannkooki tahate?"
"Ei, me sõime juba." vastasid nad üksteise järel.
Kui ma sain oma nõud pestud ning kappi pandud, laususin: "Äkki me võiksime elutuppa minna."
"Muidugi, kui sa seda soovid." vastas mu ema ja me läkisime tuppa.
Nad istusid ja me Justiniga jäime seisma.
"Te ei istugi?" küsis ema.
"Ei." vastasin.
"Ema, vennad! Ma... Ma..." hakkasin ma pausidega ütlema.
"Las ma räägin ise." sõnas Justin ja ma võtsin tema käest kinni.
"Asi on nii, et... Meist saavad nüüd lapsevanemad. Eliisabeth on rase." lausus ta.
Kõik oled šokeeritud, kuni ema küsis: Kuidas? Kuidas see juhtus?"
"Õhtul, õhtul peale Justini sünnipäeva." laususin ma tõsiselt.
"Mida te teha kavatsete?" ütles ema rahulikult, kuid samas ka pahaselt.
"Me saame selle lapse." vastasin,
"Kas sa ikka mõtled ka, mida sa teed? Sa oled alles kuusteist ja nii vastutustundetu! Loomulikut pole sul muud võimalust. Laps pole sinu rumalates tegudes süüdi." karjus ema minu peale.
Mul tuli pisar teise järel.
"Ema!" hüüdsid mu vennad.
"Palun ära nuta, kallis! Kõik saab korda." lohutas mind Justin.
Ema karjumine ja süüdistamine tegi mulle väga haiget, nii et ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kuigi ma püüdsin ning ma puhkesin nutma.
Ma haarasin Justinist, kallistasin teda ja nutsin.
"Palun, palun ära nuta. See teeb ka mulle haget niimoodi. Ma ei taha, et sa nutad. Ma armastan sind!" lausus Justin mu pead silitades.
See tegi mind rahulikumaks ning ma pühkisn pisarad.
"Kui kaua juba?" küsis Raido.
"Üks kuu." vastasin.
"Meie Raidoga toetame sind alati. Me ei jäta sind üksi. Ma tean, kui raske sul on sellest rääkida." sõnas Raiko.
"Aitäh, et te mõistate. Aga nagu näha, siis ema mitte. Ja see teeb väga haiget." vastasin.
Ema oli ikka veel minu peale pahane ning ei vaatanud mulle otsagi. Vaid lihtsalt istus ja ei rääkinud sõnagi.
"Igal juhul, palju-palju õnne teile mõlemale." ütlesid mu vennad rõõmustades.
Mu ema läks autosse, pannes ukse pauguga kinni.
"Me siis lähme! Olge tublid ja kõik läheb hästi." sõnasid mu vennad taas ja hakkasid minema.
Niipea, kui kõik olid lahkunud, puhkesin ma uuesti nutma.
Justin püüdis mind kõigest hingest lohutada, kuid ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Ma mõtlesin pingsalt sellele, et kuidas ma ütlen oma perele, et ma ootan last. Ma ei tea ju, kuidas nad reageerivad, ja kuidas nad selle uudise üldse vastu võtavad. See on minu jaoks uus ja kohutav olukord.
Olles juba tükk aega Justini kaisus, ärkas ta lõpuks samuti üles.
"Kullake, sa juba üleval?" küsis Justin.
"Mhm. Ma olen tegelikult päris unine veel, aga ma ei saa mõteid mujale. Kuidas me seda neile ütleme? Ma isegi ei tea, kuidas nad reageerivad. Ma kardan, Justin." vastasin ma tema küsimusele.
"Kõik läheb nii nagu peab. Isegi kui terve maailm on selle vastu, siis ma ei jäta sind ega meie last mitte iial. Ma armastan teid! Ja palun ära enam vaeva end sellega. Me saame hakkama." lausus Justin.
"Ma tean, aga ma siiski kardan." sõnasin.
"Tule siia." ütles Justin ja võttis mu enda haardesse.
Ma panin dressid selga, juuksed lohakalt hobusesabasse ja hakkasin meile süüa tegema. Senikaua läks Justin dušši alla.
Otsustasin, et teen täna hommikuks pannkooke. Ma tean, et Justini lemmikud on spagetid, aga mõtlesin vahelduseks muud teha. Ja ma olen kindel, et tal pole midagi pannkookide vastu. Kaua ta ikka jõuab ühte ja sama toitu süüa. Hakkasin tainast tegema. Võtsin välja vajalikud asjad ning asusin kooke küpsetama.
Justin tuli pesust tagasi ja tundis head lõhna.
"Mmm..." lausus ta köögiukse juures.
"Mõtlesin, et vahelduseks võiks ka pannkooke teha. Või mis sa arvad?" sõnasin ma talle.
Ta tuli minu juurde ja kallistas mind selja tagant.
"Kas sa tead, kui väga ma sind ja meie last armastan?" küsis ta.
"Hmm... Las ma mõtlen... Tegelikult ikka ei tea küll. Kas sa ütleksid?" laususin.
"No vaata. Tegelikult ma ei saa öelda." vastas Justin.
"Miks mitte?" küsisin vastu.
"Maailmas pole nii palju sõnu, et öelda, kui kallis sa mulle oled," sõnas ta.
"Aww... Miks sa oled mul nii armas?" ütlesin ning hakkasin pannkooke serveerima.
"No miks sa oled siis nii armas?" küsis ta vastu.
"Näe, pannukad said valmis. Tuled sööma?" küsisin.
"Muidugi tulen. Ma ei taha sinu meisterlikust söögist ilma jääda." lausus Justin mulle.
"Mh. Ma näen ju..." jäi mul lause poolikuks.
"Mida?" küsis ta vastu.
"Et sul suu suitseb." lõpetasin oma lause.
"Ei sutse ta midagi. Vaata, kuskil pole tossu. Kes siin nüüd valetab?" lausus ta.
"Sa oled nii..." hakkasin ma lauset ütlema.
"Milline ma siis olen?" küsis Justin.
"Loll oled, vat kes oled." sõnasin ja ma hakkasin naerma.
"Mis sa naerad?" küsis Justin kavalalt.
"Söö nüüd." ütlesin ma talle.
Sel ajal, kui me sõime, helises mu telefon.
Need on nemad! Huh, ma pean end valmis panema - mõtlesin.
"Ma lähen vaatan, kes helistab." laususin ma Justinile, pannes noa ja kahvli taldrikule ning liikudes telefoni poole.
"Jaa." vastasin ma kõnele.
"Tsau, mina siin. Me hakkame tulema. On sul midagi veel vaja?" sõnas telefonist mu vend Raido.
"Ei-ei. Mul pole midagi vaja. Kus Raiko on, et sina mulle helistad?" küsisin.
"Ta on WC's. Niipea kui ta tuleb, hakkame me sõitma." vastas Raido.
"Okei." ütlesin ma talle.
"Kuule räägi, kuidas sul selle koduõpetajaga läheb? Sa ju hakkad varsti üheksandat klassi lõpetama!" lausus mu vend.
"Koduõpetajaga on kõik hästi. Ta on väga tore ja mõistav. Reisib meiega isegi kaasas. Ja noh, iga päev mõned tunnid. Tegelikult pole seda palju." sõnasin.
"Ah näed, Raiko tuleb! Me siis hakkame nüüd tulema. Tsauka!" ütles Raido mulle.
"Tsau." vastasin, panin telefoni kapile tagasi ja läksin kööki.
"Kallis, nad hakkasid tulema! Ma tean, et ma olen imelik ja virisen palju, aga ma nii väga kardan." laususin murelikult.
"Kõik saab korda. Ma luban!" ütles ta mulle.
"Tule!" lisas Justin oma jutule.
Ma tõusin toolilt ja istusin ta sülle. Hoides teda oma kaisus ja suudeldes teda huultele.
Mõne aja pärast helises ukse kell.
"Mina lähen." sõnas Justin.
Ma võtsin nõud ja suundusin neid pesema.
Mu ema Victoria ja mu vennad istusid kööki laua taha.
"Raiko rääkis, et sul oli midagi tähtsat meile rääkida. Milles asi?" ütles mu ema murelikult.
Ma vaikisin ja pesin nõusid edasi ning veidi hiljem küsisin: "Te pannkooki tahate?"
"Ei, me sõime juba." vastasid nad üksteise järel.
Kui ma sain oma nõud pestud ning kappi pandud, laususin: "Äkki me võiksime elutuppa minna."
"Muidugi, kui sa seda soovid." vastas mu ema ja me läkisime tuppa.
Nad istusid ja me Justiniga jäime seisma.
"Te ei istugi?" küsis ema.
"Ei." vastasin.
"Ema, vennad! Ma... Ma..." hakkasin ma pausidega ütlema.
"Las ma räägin ise." sõnas Justin ja ma võtsin tema käest kinni.
"Asi on nii, et... Meist saavad nüüd lapsevanemad. Eliisabeth on rase." lausus ta.
Kõik oled šokeeritud, kuni ema küsis: Kuidas? Kuidas see juhtus?"
"Õhtul, õhtul peale Justini sünnipäeva." laususin ma tõsiselt.
"Mida te teha kavatsete?" ütles ema rahulikult, kuid samas ka pahaselt.
"Me saame selle lapse." vastasin,
"Kas sa ikka mõtled ka, mida sa teed? Sa oled alles kuusteist ja nii vastutustundetu! Loomulikut pole sul muud võimalust. Laps pole sinu rumalates tegudes süüdi." karjus ema minu peale.
Mul tuli pisar teise järel.
"Ema!" hüüdsid mu vennad.
"Palun ära nuta, kallis! Kõik saab korda." lohutas mind Justin.
Ema karjumine ja süüdistamine tegi mulle väga haiget, nii et ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kuigi ma püüdsin ning ma puhkesin nutma.
Ma haarasin Justinist, kallistasin teda ja nutsin.
"Palun, palun ära nuta. See teeb ka mulle haget niimoodi. Ma ei taha, et sa nutad. Ma armastan sind!" lausus Justin mu pead silitades.
See tegi mind rahulikumaks ning ma pühkisn pisarad.
"Kui kaua juba?" küsis Raido.
"Üks kuu." vastasin.
"Meie Raidoga toetame sind alati. Me ei jäta sind üksi. Ma tean, kui raske sul on sellest rääkida." sõnas Raiko.
"Aitäh, et te mõistate. Aga nagu näha, siis ema mitte. Ja see teeb väga haiget." vastasin.
Ema oli ikka veel minu peale pahane ning ei vaatanud mulle otsagi. Vaid lihtsalt istus ja ei rääkinud sõnagi.
"Igal juhul, palju-palju õnne teile mõlemale." ütlesid mu vennad rõõmustades.
Mu ema läks autosse, pannes ukse pauguga kinni.
"Me siis lähme! Olge tublid ja kõik läheb hästi." sõnasid mu vennad taas ja hakkasid minema.
Niipea, kui kõik olid lahkunud, puhkesin ma uuesti nutma.
Justin püüdis mind kõigest hingest lohutada, kuid ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida.