Never let you go
1. osa
Iga pildi kohta on väike kirjeldus, selleks et seda näha, vajuta pildile.
"Eliisabeth kullake, kiirusta, sa jääd muidu lennukist maha", hõikas mu ema alt korruselt.
"Ma olen kohe valmis", hõikasin talle rõõmsalt vastu.
Hetk hiljem tuli ema minu tuppa ja ütles: "Ma ootan sind autos, aga tee kiiresti."
Te kindlasti mõtlete, et kuhu ma lähen ja miks mul nii kiire on. Mul algas just suvevaheaeg ning ma otsustasin minna terveks suveks isa juurde USA-sse.
"Juba tulen", hõikasin ma emale, kes mind autos ootas.
Ma võtsin oma kohvrid ja suundusin alla korrusele. Uksest välja minnes tuli mulle ema vastu, kes aitas mu kohvrid autosse viia. Keerasin ukse luku ning me olime valmis lennujaama sõitma. Ma vist ei mainininud, kus Eesti linnas ma elan? Igatahes, ma elan Tallinnas.
Teepeal rääkisime maast ja ilmast, kuni lõpuks olime juba kohale jõudnud. Võtsin oma kohvrid ning kallistasime.
"Sa oled mulle nii kallis! Ma jään sind igatsema", ütlesin ma kallistades ema.
"Oh kullake", ütles ta ohates, "Sina mulle ka!"
"Tahad, ma saadan sind?" küsis ta kurval toonil.
"Muidugi tahan... Kas hakkame minema?", vastasin ma tema küsimusele.
Lennujaama sisse jõudes otsisime vabad kohad, kuhu istuda ja lennukit oodata.
Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et mul oli aeg lennukile minna.
Jätsime emaga hüvasti ning ma läksin lennukisse.
Leidsin endale sobiva koha ning panin kohvrid ära. Ma istusin ühe noore daami kõrval, kes tundus väga kurb ja õnnetu olevat.
Senikaua, kuni lennuk õhku tõuseb, olin ma oma tahvelarvutis, mille isa mulle kolm kuud tagasi, 15. sünnipäeval kinkis.
Lennuk tõusis õhku ning ma ootasin pingsalt hetke, mil ma juba USA-s olen. Isegi teadmata miks!
Ühel hetkel puhkes noor daam, minu kõrval nutma. Ei, mitte üle lennuki, et kõik seda oleks kuulnud, vaid vaikselt.
Seda nähes küsisin ma sellelt daamilt: " Ma tean, et ma olen võõras ja et see pole minu asi, kuid siiski, miks te nutate? Kas ma saan teid kuidagi aidata? Nii kurb on teid sellisena näha."
Daam, nimega Rosalinda, rääkis mulle kogu loo.
"Kohutav", vastasin ma imestunult.
"Kuidas saab keegi nii õel ja pahatahtlik olla? Ma tõesti ei mõista selliseid inimesi." lisasin ma oma jutule.
Me rääkisime terve selle aja ja meli oli päris huvitav jututeema, kuni pika peale jõudsime ka USA-sse.
Rosalinda soovis mulle kõike head ning ma vastasin samaga. Ma tõesti lootsin, et ta mure laheneb ja tal hakkaks kõik uuesti hästi minema.
Lennujaamas oli mulle vastu tulnud isa ja tema naine Rebecca. Lennukist maha tulles olin ma nii ajameelne, et ei märganud, kui ma kellegagi kokku põrkasin ja lennujaama põranale maha kukkusime, mina all ja tema peal.
Esimese asjana kohtusid meie pilgud. Me lihtsalt lamasime seal ja vaatsime pikalt ükstesele otsa.
Need silmad, need on nii ilusad pruunid ja siirad. Ma ei suuda nendest kõrvale vaadata. Need silmad tungivad minu omadesse ja lämmatavad mu. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud ja tundnud. Miks ma ei taha ega suuda katkesdata seda silmsidet? Olid minu ainsad mõtted sel hetkel.
//Tema vaatenurk//
Ma ei mõista, miks need silmad mulle nii suurt mõju avaldavad. Miks ma tahan neid vahetpidamata vaadata. Need ilusad sinised silmad, nii siirad ja selged. Ma tunnen, kuidas need lausa söövad mind. Miks ma tunnen midagi, mida ma pole eales varem tundnud? Mõtlesin ma sel hetkel.
//Tagasi minu vaatenurgas//
"Ega sa haiget ei saanud?", küsis see poiss minult.
"Ei, kõik on hästi", vastasin ma talle silmsidet katkestamata.
"Tule, ma aitan su püsti!", pakkus poiss mind püsti aidates.
"Aitäh", ütlesin ma talle tänuliku pilguga.
Kas see on tõesti võimalik? Kas... Jäi mul mu mõte lõpetamata ning ta küsis: "Mis su nimi on?"
"Eliisabeth", vastasin ma naeratus näol.
"Sul on väga kena naeratus ja silmad", tegi poiss mulle komplimendi.
Ma punastasin veidi ja tänasin teda.
"Aw...", ütles poiss armsalt ning naeratades.
Ma vaatasin talle sügavalt silma. Naeratasin ja küsisin: "Ja sa oled Jus...?
"Jah", vastas poiss mind poole küsimuse pealt katkestades.
Ma olin hämmingus ja ei tadnud, mida selle peale vastata.
Mu telefon helises. See oli isa.
"Ma pean minema", ütlesin ma Justinile telefoni taskusse pannes ja jooksin kähku isa ja tema naise juurde, et koju minna.
Sel hetkel ei pannud ma tähele, kui mul telefon taskust välja kukkus.
"Ma olen kohe valmis", hõikasin talle rõõmsalt vastu.
Hetk hiljem tuli ema minu tuppa ja ütles: "Ma ootan sind autos, aga tee kiiresti."
Te kindlasti mõtlete, et kuhu ma lähen ja miks mul nii kiire on. Mul algas just suvevaheaeg ning ma otsustasin minna terveks suveks isa juurde USA-sse.
"Juba tulen", hõikasin ma emale, kes mind autos ootas.
Ma võtsin oma kohvrid ja suundusin alla korrusele. Uksest välja minnes tuli mulle ema vastu, kes aitas mu kohvrid autosse viia. Keerasin ukse luku ning me olime valmis lennujaama sõitma. Ma vist ei mainininud, kus Eesti linnas ma elan? Igatahes, ma elan Tallinnas.
Teepeal rääkisime maast ja ilmast, kuni lõpuks olime juba kohale jõudnud. Võtsin oma kohvrid ning kallistasime.
"Sa oled mulle nii kallis! Ma jään sind igatsema", ütlesin ma kallistades ema.
"Oh kullake", ütles ta ohates, "Sina mulle ka!"
"Tahad, ma saadan sind?" küsis ta kurval toonil.
"Muidugi tahan... Kas hakkame minema?", vastasin ma tema küsimusele.
Lennujaama sisse jõudes otsisime vabad kohad, kuhu istuda ja lennukit oodata.
Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et mul oli aeg lennukile minna.
Jätsime emaga hüvasti ning ma läksin lennukisse.
Leidsin endale sobiva koha ning panin kohvrid ära. Ma istusin ühe noore daami kõrval, kes tundus väga kurb ja õnnetu olevat.
Senikaua, kuni lennuk õhku tõuseb, olin ma oma tahvelarvutis, mille isa mulle kolm kuud tagasi, 15. sünnipäeval kinkis.
Lennuk tõusis õhku ning ma ootasin pingsalt hetke, mil ma juba USA-s olen. Isegi teadmata miks!
Ühel hetkel puhkes noor daam, minu kõrval nutma. Ei, mitte üle lennuki, et kõik seda oleks kuulnud, vaid vaikselt.
Seda nähes küsisin ma sellelt daamilt: " Ma tean, et ma olen võõras ja et see pole minu asi, kuid siiski, miks te nutate? Kas ma saan teid kuidagi aidata? Nii kurb on teid sellisena näha."
Daam, nimega Rosalinda, rääkis mulle kogu loo.
"Kohutav", vastasin ma imestunult.
"Kuidas saab keegi nii õel ja pahatahtlik olla? Ma tõesti ei mõista selliseid inimesi." lisasin ma oma jutule.
Me rääkisime terve selle aja ja meli oli päris huvitav jututeema, kuni pika peale jõudsime ka USA-sse.
Rosalinda soovis mulle kõike head ning ma vastasin samaga. Ma tõesti lootsin, et ta mure laheneb ja tal hakkaks kõik uuesti hästi minema.
Lennujaamas oli mulle vastu tulnud isa ja tema naine Rebecca. Lennukist maha tulles olin ma nii ajameelne, et ei märganud, kui ma kellegagi kokku põrkasin ja lennujaama põranale maha kukkusime, mina all ja tema peal.
Esimese asjana kohtusid meie pilgud. Me lihtsalt lamasime seal ja vaatsime pikalt ükstesele otsa.
Need silmad, need on nii ilusad pruunid ja siirad. Ma ei suuda nendest kõrvale vaadata. Need silmad tungivad minu omadesse ja lämmatavad mu. Ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud ja tundnud. Miks ma ei taha ega suuda katkesdata seda silmsidet? Olid minu ainsad mõtted sel hetkel.
//Tema vaatenurk//
Ma ei mõista, miks need silmad mulle nii suurt mõju avaldavad. Miks ma tahan neid vahetpidamata vaadata. Need ilusad sinised silmad, nii siirad ja selged. Ma tunnen, kuidas need lausa söövad mind. Miks ma tunnen midagi, mida ma pole eales varem tundnud? Mõtlesin ma sel hetkel.
//Tagasi minu vaatenurgas//
"Ega sa haiget ei saanud?", küsis see poiss minult.
"Ei, kõik on hästi", vastasin ma talle silmsidet katkestamata.
"Tule, ma aitan su püsti!", pakkus poiss mind püsti aidates.
"Aitäh", ütlesin ma talle tänuliku pilguga.
Kas see on tõesti võimalik? Kas... Jäi mul mu mõte lõpetamata ning ta küsis: "Mis su nimi on?"
"Eliisabeth", vastasin ma naeratus näol.
"Sul on väga kena naeratus ja silmad", tegi poiss mulle komplimendi.
Ma punastasin veidi ja tänasin teda.
"Aw...", ütles poiss armsalt ning naeratades.
Ma vaatasin talle sügavalt silma. Naeratasin ja küsisin: "Ja sa oled Jus...?
"Jah", vastas poiss mind poole küsimuse pealt katkestades.
Ma olin hämmingus ja ei tadnud, mida selle peale vastata.
Mu telefon helises. See oli isa.
"Ma pean minema", ütlesin ma Justinile telefoni taskusse pannes ja jooksin kähku isa ja tema naise juurde, et koju minna.
Sel hetkel ei pannud ma tähele, kui mul telefon taskust välja kukkus.