Never Let You Go
14. osa
5 kuud hiljem (õhtul)
Justinil oli jälle esinemine ning me olime tuuribussiga.
Kui kõik oli kontsertiks valmis, jäi meil veidi aega üle ja me veetsin selle Justiniga tema ruumis.
Just siis, kui Justin pidi kontsertit andma minema, hakkasid mul sünnitusvalud ehk tuhud.
Justinil oli jälle esinemine ning me olime tuuribussiga.
Kui kõik oli kontsertiks valmis, jäi meil veidi aega üle ja me veetsin selle Justiniga tema ruumis.
Just siis, kui Justin pidi kontsertit andma minema, hakkasid mul sünnitusvalud ehk tuhud.
"Mis viga?" küsis Justin enne äraminekut.
Ma hingasin rahulikult sisse-välja, toetades ühe käega kapi servale ja teise käega hoides kõhust ning vastasin: "Ta tuleb!"
Justin jooksis kähku minu juurde, aitas mu diivanile pikali ja helistas kiirabisse.
Scooter astus uksest sisse, küsides: "Justin, kuhu sa nii kauaks jääd? Sa peaksid juba laval olema!"
"Ta tuleb, Scooter! Meie laps! Ta tuleb!" hüüdis Justin.
"Ma ei saa nii kontsertit anda, kui tean, et iga hetk sünnib meie laps. Ma lähen nendega haiglasse kaasa." lisas ta.
Kõik olid nii elevil, aga mina ei suutnud praegu sellele mõelda. Justin jättis kontserti ära ja oli kogu selle aja ainult minuga. Ma sain aru, et ta oli veidi hirmul, kuid samas ka elevil. Kuna aeg on käes ja meil sünnib tütar. Niikaua, kuni kiirabi saabus, oli kuulda fännide karjumist, nagu alati.
Kui kiirabi saabus, viidi mind autosse ja minuga tuli kaasa ainult Justin.
Teised tulid haiglasse oma trantspordiga ja ma palusin neil ka kähku Justini poolt läbi käia ja beebile riideid tuua.
Sünnitus kestis üpris kaua, umbes viisteist tundi ning pressimise ajal hoidsin ma tugevalt Justini käest kinni.
Meie laps sündis 8. novemver kell 10.30 hommikul.
Pattie andis ämmaemandale koti beebiriietega.
Peale sünnitust pandi meie laps riidesse ja ulatati minu kätte. Tal olid seljas roosad sipsikud, roosa müts ja ümber pehme roosa-valgega tekk.
Justin tuli minu kõrvale pikali ja me hoidsime meie last.
"Ta on nii väike ja armas." sõnasin.
Ta isegi ei nutnud palju ja vaatas mind oma imeliste suurte pruunude silmadega.
"Tal on sinu pruunid silmad." laususin ma Justinile.
"Ja sama suured nagu sul." ütles Justin.
"Ta on imeline." lisas ta mõne aja pärast oma jutule.
Hetk hiljem ütlesin ma Justinile: "Jennifer!"
"Mida?" küsis Justin.
"Tema nimi on Jennifer." sõnasin.
Justinil polnud selle vastu midagi ja meie lapse nimeks saigi Jennifer.
Kõik need päevad, mis me haiglas veetsime, käidi meid palju õnnitlemas ja vaatamas.
"Ta on nii väike ja armas!" olid põhilised sõnad mida öeldi.
Ma ootasin seda päeva väga, mil ma saan oma pisikesega haiglast koju. Meil oli kõik plaanitud ning ma pidin koos Jenniferiga Justini juurde elama minema. Haiglast väljudes saatsid meid isegi turvamehed, kuna väljas olid nii paljud Justini fännid ja fotograafid, kes vahetpidamata pildistasid.
Ma võtsin Jenniferi sülle, hoidsin teda enda vastas ja me kiirutsasime autosse, mis haigla ees ootas.
Kõigepealt sõitsime me mu isa juurde, et ma saaksin oma asjad kaasa võtta. Ma olin palunud Rebeccal kõik mu asjad kokku panna, et neile hiljem järgi tulla.
Justin jäi koos Jenniferiga autosse ootama, kuni ma oma asjad võtan.
Ma lasin uksekella ja mulle tuli vastu mu isa. Niikaua kuni ma oma asju tõin, läksid isa ja Rebecca Jennifri vaatama.
Olles juba mõnda aega Justiniga juttu rääkinud, tulin ma oma suurte kohvritega. Justin ulatas Jenniferi Rebeccale ja tuli mulle appi kohvreid tassima. Panime kohvrid pagasnikusse ning võtsime Jenniferi. Enne ära minekut kallistasin ma isa ja Rebeccat ja me olime valmis koju minema.
Justini juurde jõudes, mis oli nüüd minu uus kodu, pakkisin ma oma kohvrid lahti. Sel ajal, kui ma asju sättisin, oli Justin koos Jenniferiga. Ta tegi isegi temast mitu pilti, aga pani ainult ühe nendest Instagram'i üles.
Ma hingasin rahulikult sisse-välja, toetades ühe käega kapi servale ja teise käega hoides kõhust ning vastasin: "Ta tuleb!"
Justin jooksis kähku minu juurde, aitas mu diivanile pikali ja helistas kiirabisse.
Scooter astus uksest sisse, küsides: "Justin, kuhu sa nii kauaks jääd? Sa peaksid juba laval olema!"
"Ta tuleb, Scooter! Meie laps! Ta tuleb!" hüüdis Justin.
"Ma ei saa nii kontsertit anda, kui tean, et iga hetk sünnib meie laps. Ma lähen nendega haiglasse kaasa." lisas ta.
Kõik olid nii elevil, aga mina ei suutnud praegu sellele mõelda. Justin jättis kontserti ära ja oli kogu selle aja ainult minuga. Ma sain aru, et ta oli veidi hirmul, kuid samas ka elevil. Kuna aeg on käes ja meil sünnib tütar. Niikaua, kuni kiirabi saabus, oli kuulda fännide karjumist, nagu alati.
Kui kiirabi saabus, viidi mind autosse ja minuga tuli kaasa ainult Justin.
Teised tulid haiglasse oma trantspordiga ja ma palusin neil ka kähku Justini poolt läbi käia ja beebile riideid tuua.
Sünnitus kestis üpris kaua, umbes viisteist tundi ning pressimise ajal hoidsin ma tugevalt Justini käest kinni.
Meie laps sündis 8. novemver kell 10.30 hommikul.
Pattie andis ämmaemandale koti beebiriietega.
Peale sünnitust pandi meie laps riidesse ja ulatati minu kätte. Tal olid seljas roosad sipsikud, roosa müts ja ümber pehme roosa-valgega tekk.
Justin tuli minu kõrvale pikali ja me hoidsime meie last.
"Ta on nii väike ja armas." sõnasin.
Ta isegi ei nutnud palju ja vaatas mind oma imeliste suurte pruunude silmadega.
"Tal on sinu pruunid silmad." laususin ma Justinile.
"Ja sama suured nagu sul." ütles Justin.
"Ta on imeline." lisas ta mõne aja pärast oma jutule.
Hetk hiljem ütlesin ma Justinile: "Jennifer!"
"Mida?" küsis Justin.
"Tema nimi on Jennifer." sõnasin.
Justinil polnud selle vastu midagi ja meie lapse nimeks saigi Jennifer.
Kõik need päevad, mis me haiglas veetsime, käidi meid palju õnnitlemas ja vaatamas.
"Ta on nii väike ja armas!" olid põhilised sõnad mida öeldi.
Ma ootasin seda päeva väga, mil ma saan oma pisikesega haiglast koju. Meil oli kõik plaanitud ning ma pidin koos Jenniferiga Justini juurde elama minema. Haiglast väljudes saatsid meid isegi turvamehed, kuna väljas olid nii paljud Justini fännid ja fotograafid, kes vahetpidamata pildistasid.
Ma võtsin Jenniferi sülle, hoidsin teda enda vastas ja me kiirutsasime autosse, mis haigla ees ootas.
Kõigepealt sõitsime me mu isa juurde, et ma saaksin oma asjad kaasa võtta. Ma olin palunud Rebeccal kõik mu asjad kokku panna, et neile hiljem järgi tulla.
Justin jäi koos Jenniferiga autosse ootama, kuni ma oma asjad võtan.
Ma lasin uksekella ja mulle tuli vastu mu isa. Niikaua kuni ma oma asju tõin, läksid isa ja Rebecca Jennifri vaatama.
Olles juba mõnda aega Justiniga juttu rääkinud, tulin ma oma suurte kohvritega. Justin ulatas Jenniferi Rebeccale ja tuli mulle appi kohvreid tassima. Panime kohvrid pagasnikusse ning võtsime Jenniferi. Enne ära minekut kallistasin ma isa ja Rebeccat ja me olime valmis koju minema.
Justini juurde jõudes, mis oli nüüd minu uus kodu, pakkisin ma oma kohvrid lahti. Sel ajal, kui ma asju sättisin, oli Justin koos Jenniferiga. Ta tegi isegi temast mitu pilti, aga pani ainult ühe nendest Instagram'i üles.
Pildi kirjelduseks lisas Justin väga armsa teksti.
Saades oma asjad lahti pakitud, läksin ma Justini ja Jenniferi juurde. Ma teadsin juba ammu, et Justin oleks väga hea isa. Kuid peale meie lapse sündi veendusin ma selles täielikult. Polnud mingit kahtlust!
Me olime pikka aega toas, kuni otsustasime minna Jenniferiga jalutama. Ma andsin Jenniferi Justini kätte ja läksin ise tekki võtma. Samal ajal oli Justin pisikese vankrisse pannud. Ma panin talle veel teki peale ning me võisime minna jalutama. Me jalutasime kokku umbes kaks tundi ja siis tulime tagasi koju. Terve selle aja inimesed lihtsalt jõllitasid mind, Justinit ja meie last. See oli väga häiriv, aga me ei lasknud end sellest segada.
Kuna kell oli juba palju ja me olime piisavalt kaua jalutanud, hakkasime me tuppa minema. Tuppa jõudes võtsin ma Jenniferi, söötsin teda ja panin ta tema voodisse magama. Ta on super hea laps. Magab korralikult ja isegi nutab vähe. Enne äramienkut panin ma tema kõrvale veel n.ö. raadio, mille abil ma kuulen, kui ta nutma hakkab.
Saades oma asjad lahti pakitud, läksin ma Justini ja Jenniferi juurde. Ma teadsin juba ammu, et Justin oleks väga hea isa. Kuid peale meie lapse sündi veendusin ma selles täielikult. Polnud mingit kahtlust!
Me olime pikka aega toas, kuni otsustasime minna Jenniferiga jalutama. Ma andsin Jenniferi Justini kätte ja läksin ise tekki võtma. Samal ajal oli Justin pisikese vankrisse pannud. Ma panin talle veel teki peale ning me võisime minna jalutama. Me jalutasime kokku umbes kaks tundi ja siis tulime tagasi koju. Terve selle aja inimesed lihtsalt jõllitasid mind, Justinit ja meie last. See oli väga häiriv, aga me ei lasknud end sellest segada.
Kuna kell oli juba palju ja me olime piisavalt kaua jalutanud, hakkasime me tuppa minema. Tuppa jõudes võtsin ma Jenniferi, söötsin teda ja panin ta tema voodisse magama. Ta on super hea laps. Magab korralikult ja isegi nutab vähe. Enne äramienkut panin ma tema kõrvale veel n.ö. raadio, mille abil ma kuulen, kui ta nutma hakkab.
Ülejäänud õhtu veetsin ma mõnusalt koos Justiniga.